Vahelduseks on päris mõnus lugeda
puhast fantasyt, möll ongi siis miskite võimukandjate ja kummaliste elajatega.
Jutt siis sellest, kuidas ühte (kauget-kauget) maad kimbutavad talviti
hundikarjad, kes siis külmadel talvedel võivad terve küla maha murda (mis siis
muidugi ei avastata enne kui talv läbi). Muidugi, kas tegu on ikkagi tavaliste
huntidega, mõtisklevad kohalikud.
Selle kuningriigi linn on
turvaliselt müüride taga peidus ja sinna hundid suurt ei tiku – seda enam, et
õukond pigem laseb püüda hunte, et neid loomataplusteks aretada. Kuningas on
koguni nii kõva sõna, et tal on isiklik hunt, kes temaga kõikjal kaasas käib
jne. Mida aga avalikkus ei tea, et see kuninga hunt on … libahundist poisiohtu
noormees, kes siis kuulab õukonnas pealt, mida salaja sosistatakse ja kannab
siis kuuldut kuningale ette.
Siis aga … leitakse lossist
purukskistud laps, ja hiljem veel mõned; kõigil hundile iseloomuliku
puremisjäljed. Kuningas lubab, et kes selle hundi tabab, saab tema järel
kuningaks (eks tal ole oma kindel favoriit niiehknaa). Mis, nagu selgub, pole
üleüldsegi mõistlik pakkumine järglase leidmiseks (no tõesti, kui juba on
niisugune libahundiprobleem).
Kui peaks tunduma, et jutustasin
nüüd terve loo ümber, siis tegelikult jäid kõik kavalad asjad mainimata. Kes on
see kuningas ja mis tegelased need libahundid õieti on ja miks neid lapsi tapma
hakati. High fantasy või midagi, igal juhul igati psühhoanalüütiku
lemmikunenägu. Sel teemal vast ei viitsiks romaani lugeda, küll aga on lühema
jutuna igati sobilik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar