See triloogia on seetõttu hea, et
iga osaga läheb tempo üha kiiremaks. Kui esimeses osas läheb põhiosa energiast
tausta loomisele, siis teine ja kolmas raamat pühenduvad puhtalt möllule – seda
eriti käesoleva raamatu puhul. Siin on küll oma rahulik periood, aga selle
veedab Vassilissa niiöelda paralleelilmas, mis on omakorda täis kõiksugu
veidrusi ja õudusi ja unelmaid.
Niisiis, Moskva on eelmises raamatus Vassilissa tormakuse tõttu pooleniisti mahapõlenud, ja et ta on siiski
aus tütarlaps (kel pealegi mitmed süümepiinad õe Olga ja venna Šaša ees,
kellele on ta oma tegemistega jamasid korraldanud – millest vast raskeim oli õe
sünnitusega seotu), siis raevunud rahvahulk annab talle peksa ja tarib preester
Konstantini ässitusel tuleriidale. Eelnenud sündmuste tõttu masendunud Vassilissa
soovibki surra (kuid muidugi mitte nii rämedalt tuleriidal), aga korraga tuleb
talle appi Karu, kelle Külmataat on vangist vabastanud (jajah, triloogia esimese
raamatu murdelised sündmused, millest kahjuks ei mäleta õieti midagi). Vassilissa
keeldub Karu abist ja tal õnnestub ise tulest pääseda (sest nüüd ta avastab endal
mitmeid maagilisi võimeid), ning ühe ootamatu abilise juhtimisel suundub ta
paralleelreaalsusse ehk Keskööilma, kus kohtub õige erisuguste vaimudega ja
muuhulgas avastab nii mõndagi uut oma päritolust.
Külmataat aga, kes on andnud
Karule oma vabaduse vastutasuks Vassilissa elu päästmise eest, on kuhugi peidetud.
Karu möllab nüüd Moskvas ja plaanib inimkonna juhtpositsioonilt puksida. Selleks
on talle suureks abiks katk ja elavad surnud (või mingid slaavilikud vampiirid:
upyr), niisamuti on tatarlased kogunud suure armee, et Venemaale
karistusretkele suunduda – kuivõrd suurvürst Dmitri pole mitu aastat andamit tasunud.
Ja muidugi preester Konstantin, kellega on vaat et homoerootiline sadomaso
kiindumus.
Ühesõnaga, Vasja on nüüd võtnud
endale ülesandeks päästa ebasoosingusse langenud õde vürstinna Serpuhhov ja võitlusmunk
Aleksei, Venemaa ja paganlikud vaimud (mis on omasoodu igati kahevahel, kuna
Karu justkui lubabki neile oma võidu korral ülemvõimu – aga Karu hoolib
teatavasti vaid endast). Selleks tuleb uuesti aheldada Karu (surematu Kaštšei
jättis midagi endast Moskvasse maha …) ja leida võimalus, et tatarlaste
hiigelarmee vene vürste lõplikult ei purustaks. Pole muud võimalust kui tuleb
leida Keskööilma abil külmataat, et see nüüd Karu kuumas suves Vassilissat ja
Venemaad aitaks.
„„But –„ the Bear went on. „My brother thinks that men and chyerti can share this world. These same men that are spreading like sickness, rattling their church-bells, forgetting us. My brother is a fool. If men are unchecked, one day there will be no chyerti, no road through Midnight, no wonder in the world at all.““ (lk 108-109)
Vassilissa näeb, et verest pole
pääsu (seda nüüd igas mõttes) ja hakkabki enamvähem poolavalikult oma nõiatempe
tegema. Sugulased ja mungad ja vürstid krigistavad hambaid niisuguse musta maagia
kasutamise pärast, aga oma nahk ehk Venemaa tuleb päästa kaosest ja hävingust. Ja
eks Vassilissagi leiab endale mõne õige vastuolulise liitlase – aga eks eesmärk
pühendab abinõu.„„Why should I trust you, Vasilisa Petrovna?“ asked Dmitrii, but his gaze was intent. „You are a witch.“
„She defended the Church from evil,“ said Sergei, and made the sign of the cross. „Strange are the works of God.“
Vasya crossed herself in turn. „Witch I may be, Dmitrii Ivanovich, but the powers of Rus’ must be allies now – prince and Church must join with unseen workd. Otherwise there is no hope of victory.“
First I needed men to help me defeat a devil, she thought. Now I will need devils to help me defeat men.“ (lk 242)
Selles raamatus sirgub nö
kesksoolisest Vasjast viimaks neiu Vassilissa, mis siis omakorda viib mõnegi
verevemmelduse lihalikuks hetkeks. Vastukaaluks avastab ta, et maagia kasutus
pole üldsegi ohutu, pikas perspektiivis kaasneb tõenäoliselt sellega hullumine
(sest no eks kõik nõiad on lõpuks peast soojad). Viimaks tal jääbki kaks
valikut – kas jääda meeste eestkoste alla (romaani algul on lood hullemad, siis
oleks kloostrissegi sulgumine mingigi võimalus) või järgida oma vere kutset
ning hakata vaarema mantlipärijaks. Valik on lihtne, aga mitte mingil juhul
kerge, kuivõrd kasvõi ta armastatu … pole just tavaline mees.
„„Why are you afraid?“ she asked him.
His händ dropped. She did not think he would answer. When he did, it was so low she barely caught the words. „Love is for those who know the griefs of time, for it goes händ in händ with loss. An eternity, so burdened, would be torment. And yet –„ He broke off, drew breath. „Yet what else to call it, this terror and this joy?““
Kui eelmise raamatu puhul
mainisin möödaminnes Kulikovot, siis see raamat suundubki üsna kindlakäeliselt
Kulikovo lahinguni – mis muudab sündmustiku mõneti etteaimatavaks. Aga noh,
kuivõrd tegevusse on kaasatud kaosemeister Karu (no tõeline trikster ruudus),
aitab see sündmustikku vägagi värviliseks teha, jättes varju senise surmavaimu
Külmataadi enda (üleüldse, tegemist on kaksikutega, eksole). Autoril pole halastust
oluliste kõrvaltegelaste saatustele, mistõttu pole tekst just emotsionaalne
tilulilu (juba raamatu algul on … on … üks hirmus-hirmus traagika).
Nagu seda sai eelmiste raamatute
puhul rõhutatud, ei oska ma kuidagi hinnata seda vene / slaavi folkloori
kasutamist. Aga et kirjandusteosena asi töötab, siis miks mitte. Igal juhul,
ehk võiks mõni eesti kirjastus mõeldamaie, kas võiks raamatuid maakeelde
tõlkimaie. Ja kahju, et raamatuid järjest ei lugenud, peale selle raamatu
lõpetamist sirvisin veidi uuesti esimest raamatut, et mõista enamat Karu
tegemistest, ning takkajärgi seetõttu paranes lugemismulje.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar