Nikkarevi järjekordne vene ulme
kogumik on igati loetav. Esile küündivad ehk Kaganovi „Maagia“ ja Galina
„Pööripäev“, võrdlemisi tüütu kogemus on kogumiku avalooks valitud Divovi
„Reetur“. Vahepealsed lood Kaganovilt ja Loginovskilt on vähemalt
meelelahutuslikus mõttes igati normaalsed. Ses suhtes tundub pigem plusspoolele
kanduva raamatuna.
Mis silma torkas, siis vähegi
kaasaega puudutavate tekstide puhul on juttudes mitmeid väiksemaid torkeid
ameeriklaste suunas, aga eks see ole suurvõimude ja nende kodanike värk (miks
samas Hiinast kui lähimast suurnaabrist midagi pole, no kes teab; vaevalt, et
nii väikese valiku pealt saaks midagi tuletada). Samas, kui nüüd ikka ausalt
järele mõelda, siis see torkamine oli Kaganovi ja Divovi lugudes, kus kõige
paha sütik oli ikka Ameerikamaal. Kui kirvega lüüa, siis kogumik jagunekski
pooleks – Divov ja Kaganov on vähe alternatiivsetes Venemaa reaalsustes; Galina
fantasys ja Loginovil üsna nö angloameerikalik ulme.
Autorite tutvustustest saab
muuhulgas teada, et 2020. aasta suvel on plaan välja anda Loginovi tõlkekogu,
noh, siinse kahe teksti maitse järgi võiks see olla üsna loetav – iseasi,
kuidas lugejad seda ostma tormaksid, kuivõrd tegu – minu meelest – vene ulme
mittetundjatele enamvähem tundmatu autoriga. Eks mõni kirjastus võiks mõelda
Galinalt millegi tõlkimisele, nii siinse kui „Kaarnas“ ilmunud tekstide puhul
näib tegemist olevat vähe põnevama autoriga kui viimastel aastatel tõlgitud
vene kommertslikuma ulme puhul.
Kaanekujundus on … No
loodetavasti Loginovi puhul on see silmapaitavam.
Oleg Divov „Reetur“ 4/10
Leonid Kaganov „Mul veab“ 5/10
Leonid Kaganov „Maagia“ 6/10
Maria Galina „Pööripäev“ 6/10
Svjatoslav Loginov „Roheline kuppel“ 5/10
Svjatoslav Loginov „Tule tagasi Sorrentosse“ 5/10
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar