Sue Burke - "Semiosis" (2018)

Alustuseks tunnistan, et võtsin raamatu ette paljalt pealkirja pärast. Olen nüüd ennast seeläbi semiootikuna paljastanud, aga mis seal ikka. Romaan räägib mingis mõttes tõesti semioosist, mis tähendab märgiloome- või kommunikatsiooniprotsessi; tähenärijana nendin, et täpsemalt käsitleb see suisa intersemioosi ehk erineva süntaksiga märgisüsteemide vahelist semioosi. Kõneleb ta sellest, kuidas meie planeedi persse keeranud inimkond lendab otsima uut kohta, kus tsivilisatsiooniga otsast peale alustada, seekord muidugi paremini. Sada viiskümmend kaheksa aastat hiljem krüounest ärgates leiavad nad end tõesti eluks sobiliku planeedi orbiidilt (mis pole küll algselt välja valitu), maanduvad ja hakkavad ehitama. Siis läheb kõik mõnevõrra allamäge, kuna kogu loodus osutub teravaks, torkivaks ja mürgiseks. Esimene peatükk ongi päris korralik survival-horror, mille lõpuks selgub, et inimesi tapnud taimed on kõik ühel või teisel määral arukad, mis õnneks aga võimaldab mõnega neist ellujäämiseks koostööd teha.

Ähvardavast pealkirjast hoolimata on "Semiosis" tegelikult päris kerge lugemine. Põhimõtteliselt koosneb see seeriast suhteliselt iseseisvatest lugudest, mis kõnelevad uue maailma asustamisest läbi erinevate põlvkondade silmade: esmalt Maalt pärit kolonistid, siis nende lapsed, lapselapsed jne. Esimese asjana kippus selline jutustamisviis mul assotsieeruma Bradbury "Marsi kroonikate" ja Kim Stanley Robinsoni Marsi-triloogiaga (mille esimese osa hiljuti just üle lugesin). Burke'i stiil on küll lähedasem esimesele ning sündmustik hoogne-tempokas, mitte robinsonilikult glatsiaalselt aeglane (st minu jaoks ehk veidi liiga kiire ja hüplik). Sotsioloogiat on mõnevõrra küll - vaadeldakse ikkagi seda, kuidas erinevad kolonistide põlvkonnad uue keskkonnaga kohanevad -, kuid see on rohkem erinevate tegelaste seiklusi siduv niit kui objekt iseeneses.

Raamatu veel ühe eeskujuna võib ilmselt kujutleda ka Le Guini "Ilmajäetuid", kuna sarnaselt Le Guinile maanduvad ka Burke'i kolonistid uuel planeedil idealistlike aadetega ja sooviga kõik halvad asjad (kaasa arvatud raha ja religioon) Maale maha jätta. Planeedilegi pannakse nimeks Pax ning selle elanikke nimetatakse patsifistideks. Le Guini utoopiline ühiskond on aga palju usutavam, Burke'i oma kaldub pigem kuhugi kriitilis-iroonilise düstoopia kanti, mille idealistlik põhiseadus trambitakse rõõmuga mutta. Võib-olla on siin asi keskkonnas, kuna Le Guini, Robinsoni ja Bradburygi tegelased peavad tegutsema sisuliselt kõrbes, Paxi elanikud aga suhtelise külluse keskel - ehk just see lasebki ideaalidesse nii kerglaselt suhtuda, et nende järgimisest miski ei sõltu? Nii saabki sellest lõppkokkuvõttes vähem raamat inimeseks olemisest ja rohkem taimedest. Sellena on ta mu jaoks kahjuks veidi pettumustäratav, kuna ta on väga selgelt ajakirjaniku (mida Sue Burke mitmete muude asjade seas on) raamat taimedest, kus on palju põnevaid fakte, millega aga väga palju ette ei võeta. Taime teadvusegi kirjeldus väga ei veena, vähemalt semiootikuna, kuna liiga palju on teadvuse tasandile toodud asju, mis peaks toimuma Freudi kõnepruugis primaarse, teadvustamata mõtteprotsessi tasandil (tunnen selle ja selle kemikaali lõhna jne). Osutan enda õigustuseks arvustuse algusele - lihtsalt pole võimeline teisiti lugema. Normaalne inimene loeb "Semiosist" arvatavasti palju suurema mõnuga.