See sari kujunes
kuidagi pooljuhuslikult mu suviste kiirete aegade väikesteks
rõõmupaladeks. Esimene osa, mis sisaldab valikut noore Silverbergi
jahmatamapaneva kiirusega kokkuvorbitud jutte 50ndatest, oli nauditav
segu autori kommentaaridest, mis lisaks igale üksikule jutule
kirjeldavad toonast Meerikamaa ulme(aja)kirja-nduse buumi laiemalt ja
juttudest endist, mis mõnes mõttes mõjusid justkui seikluslikkuse
varal ellu puhutud skeletid (tähendagu see siis midaiganes).
Noh,
ja teine osa katab siis 50ndate lõppu ja 60ndaid, kommentaarid
jätkavad ulmemaailmas toimuva kirjeldamist paralleelselt Silverbergi
karjääri ja isikliku eluga ning ka jutud muutuvad kõige muuga
sünkroonis, hüpates kõikvõimalikes väljamõeldud paigus
puäntlikust kollidega taidlemisest inimeseksolemise erinevate
(fantastiliste) tahkude lahkamisele. Kolmas osa aga jõuab
70ndatesse, eksperimentaalsesse faasi, kus suund psühholoogilise ja
poeetilise sügavuse ning vormiliste eksperimentide harrastamine
hakkab tekitama justkui mingit ebakõla ulmelise poolega, või
vähemalt kirjeldab autor ise kommentaarides, et ühel hetkel
otsustab ta üldse ulme kirjutamisega lõpparve teha, kaheldes selle
mõttekuses. Nojah, igatahes ta selle lõpparve juurde (küllap meie õnneks)
ei jää pikemaks kui paariks aastaks.
(Ning kolmas osa jõudis kenasti ka Lord Valentine's castle'i äramainimiseni, mis on lihtsalt mu enda isiklik ja nostalgiline esmaseos Silverbergi mainimisel...)
Neljandat osa saab nüüd
oodata, ja ma tõesti huviga ootan neid jutte, mis järgnevad
küpsemisele ja nn tõsikirjandusest inspireeritud
eksperimentaalfaasile, peaks ju olema, et saabub mingi tasakaal
õdustamise ja seikluslikkuse väljendamises stiililiselt ja
poeetiliselt nauditavas keeles ning ulmeliste kontseptide fiktiivse
lahkamise ja tegelaste psühholoogilise sügavuse ning erinevate ka
argireaalsuse seisukohast asjakohaste küsimuste sissepõimimise
vahel.
Ah, või midagi sellist.
Tegelikult ei oskagi ma
midagi tarka öelda, lihtsalt mõnus oli. Ja võiks julgelt soovitada kõigile, keda säherdune metatasandiga
komplektis lugemine köidab ja, noh, ulmejutuhuvilistele või
Silverbergiaustajaile kindlasti ka, aga need niikuinii on asjaga juba
aastaid kursis olnud...
*Robert Silverberg “Valitud teosed” 1-3: „Tähehiiglaste orjad“ (2016), „Öösse kaduv tee“ (2016), „Märkmeid eel-dünastilisest ajastust“ (2018), Fantaasia. Koostanud Raul Sulbi, tlk Juhan Habicht, Priit Kenkmann, Martin Kirotar, Tatjana Peetersoo, Maria Reile, Külli Seppa, Raul Sulbi, Hannes Talja, Jaana Talja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar