Nicholas Eames – Kings of the Wyld (2017)

Puhtalt meelelahutusena on see igati lahe lugemine, mis pakub soovijatele humoorikat seikluslugu kõiksugu koletistega jändamisest ning muidugi kangelaslikest võitlustest. On ohtralt imelisi pääsemisi ja kamraadlikkust, see tekst lugeja õrna südant ei murra ega kägista. Nagu öeldud, meelelahutus – autor on visandanud maailma, kus on vastamisi inimsugu ja kõiksugu mütoloogilised olevused ning head ja pahad madistavad verise lõpuni (muidugi, Eames pole pooletoobine, ka headel on omad varjuküljed ja pahadel omast vaatepunktist õigustatud motivatsioon head maamunalt kõhtudesse pühkida).

Lugu siis sellest, kuidas endised palgasõdurid peavad pensionipõlve (no kuidas keegi sellega hakkama saab), aga siis ühe palgasõduri tütar on astunud vanamehe jälgedesse ning palgasõdurina ühinenud ebaõnnestunud sõjakäiguga, mistõttu inimväe riismed on ühte kaugesse linna koletisteväe piiramisrõngasse jäänud. Nagu selgub, on ammu plaanitud sureliku inimsoo paikapanemist, ja kindlusse lõksu sattunud inimesed on enamvähem kindlasse surma määratud. Aga isa ei ole nõus oma tütart sinna jätma ja ta kogub kokku oma vana bande, et tütar päästa. Nii on pool raamatut bande kogumisest, ja teine pool seiklused selle piiratud linna jõudmisest: selleks tuleb läbida see koletiste üüratu valdus Wyld.

Nagu öeldud, inimesed pole kaugeltki inglikesed, nii on bandel küllaga jändamist nii uute kui vanade sõprade ja mitte-just-sõpradega. Aga neid probleeme leevendab kõiksugu huumor ja situatsioonikoomika, mis on vahel pooleldi südamlik või halva maitse piiril turniv killurebimine. Ja need imelised pääsemised … no on mis on, meelelahutuse puhul võib seda lubada. Raamatule lisatud reklaamintervjuu autoriga on üpriski avameelne Eamese kavatsuste asjus, seega oleks tobe seda siin üle korrata. Vast traditsioonilise fantasy lugejaid ehk häirib see, et tegu pole puhtalt meestekeskse maailmaga, nii esiplaanil kui taustal on mitmeid karme naistegelasi.

Kui seda sarja reklaamitakse kui segu Martinist ja Pratchettist, siis esmapilgul meenutas see romaan minule pigem abercrombielikkust, ainult et kergemas laadis ja ohtrate koletistega. Või tuleks ikkagi mõelda Pratchetti kiiluveele … ainult et ohtra otsese vägivalla kastmes. Ei oskagi nüüd otsustada. Igal juhul, meelelahutusena võttes igati hea ajaviide.

„The Boneface village was like most other tribal settlements Clay had visited throughout his years of adventuring, except there were no animals in sight and considerably more body parts lying around. Arms and legs were stacked like kindling beside guttering cook fires; sheets of flayed skin had been left to dry on slatted racks. There were cages occupied by desultory-looking prisoners awaiting their turn in the pot. Most of these appeared to be Ferals from rival tribes, but Clay and the others were asked to wait near to where a massive ettin had been chained by both of its necks to a slab of jutting stone.“ (lk 316)