Mõtteline järg raamatule "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust".Või siis mitte nii mõtteline, otsene.
Lihtsalt kuna peategelane on teine, "Vanaema ..." raamatust tuttavaid tegelasi üsna vähe ning tonaalsus natuke teistsugune, tükib "mõtteline" mõttesse.
Vanaema-raamatut lugedes on üsna raske Britt-Mariet sallida. Isegi tema parematel hetkedel. Ikka tükib hirmus passiivagressiivsus esile, ikka kipub ta lugejat lämmatama, ja Britt-Marie-raamatu alguses on lugu isegi hullem.
Küllap kirjanikul oli vaja nii teha, et tegelase pähe nägemise efekt suurem oleks.
Ja see on.
Britt-Marie osutub niivõrd kaasaelatavaks, et mul tuli väga mitu korda (lugesin jõulude ajal) ette, et mu uid laste jäetud mandariinikoored voodiservalt prügikasti panna või jõulukook ära glasuurida "nagu peab" on väga brittmarielikud. Armastuse näitamine koduste toimetustega, tahtmine tunda end kellelegi vajalikuna, olulisena maailmas vähemalt nende jaoks - nii tuttav.
Britt-Mariel on muide ka omadusi, mis muudavad tema lugejale söödavaks tegemise Backmanile lihtsamaks.
Ta valetab harva (ja needki valed on tegelikult ülearu, nagu hiljem selgub), igatseb ikka veel oma 50 aastat tagasi surnud õe järele ja on tegelikult väga vapper (ning mitte nii tinasõdur, kui ta ise arvaks). Ta kirjutab rotile vabanduskirja, ta suitsetab, tal on pohmelus, ta on TÕESTI äss koristaja ning ütleb vahel nii õigeid asju, et ossaa.
Enamasti ütleb küll valesid.
Aga vahel siiski õigeid samuti.
Olla vapper saab mitut moodi. Ja vapper olemine ning tahtmine tunda end vajalikuna ei ole vastuolus.
Raamat paneb lisaks mõtlema jalgpalliklubide karakteritele, meenutab leebelt, kuidas tulevikupõlvkonnast on homofoobsus välja suremas (kui just täiskasvanud ise seda ei taastoodaks) ja ütleb väga keeruliselt mõistetava (ehk ma siiamaani mõtisklen selle üle, kõlab hästi, aga kas ikka on nii ja võibolla on parem mitte omada inimesi oma elus kui et seal on aina mölakad) asja andestamise kohta.
Et kui ei andesta, polegi lõpuks kedagi, kellele võiks andestada.
Ja krt, samas on need SUURED ASJAD, mida seal raamatus andestatakse, kusjuures andestatakse ikka täie rauaga.
Päris raamatu lõpp, kui väga kurvaks on ära läinud ja siis sealt edasi pääseb, kisub natu liiga moosiseks. Samas vanaema-raamatus läks sama selgelt happyendiks kätte ja seal see mind ei seganud.
Võibolla on asi selles, et vańaema-raamat meeldis mulle rohkem. Britt-Marie on samuti hea, meeldis lausa väga, ent sellist plahvatuslikku "ma olen hea just sellisena, kui ma olen, ma ei pea olema parem ja see on ka selle raamatu autori arust täiesti hästi" ei tulnud.
Lihtsalt leebe rõõm.
Sehkendaja
Loetu kaja
Lugemiselamused
Vahel ma kirjutan ka
Tilda ja tarakanid
Lugemispäevik
Sulepuru
Tuuli ja Marta
Heleni kirjanurk
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar