Nagu Swanwickil, nii siingi väike ajarännuteema sees. Siin on siis võlurite kool ning viimase õppeaasta tudengitel on järjekordne eksam - tunda ära ja kasutada vanaaegset maagilist eset. Peategelane saab kivi ja äkitselt paiskub eksamiruumist kuhugi teise, ammusese aega, kus selgub, et kivi on tegelikult lohe kivistunud fekaal. Ja ajastuks osutub midagi sellist, kui Hannibal ületas koos vähe mittestandardse sõjaväega Alpide mäestikku - lisaks sõjaelevantidele on kaasatud lohed, et katsetada nende lennuoskusi vaenlastele tuule alla tegemiseks. Kuid lahinguolukorras polegi nii lihtne lohesid kasutada … ja võlurikooli abiturient sekkub tahtmatult selle probleemi lahendamisse.
Kõiksugu võlurikoolide tegemistest lugemine tekitab nüüdseks peamiselt peavalu, aga selles loos on õnneks põhiline aur ikka selle iidse sõjaväe ja lohedega seonduval tegemistel - abituriendiga samaaegselt viibib sõjaväe juures ka üks võlurikooli vilistlane oma salajase ülesandega. Paistab, et lugu lõpeb otsesõnaliselt sellega, et siia võiks järgneda midagi. Või siis on tegu autori mõne olemasoleva maailma laiendusega? Pole aimugi, see alles esimene tekst, mida olen McKillipilt lugenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar