Tõesti painajalik ülesvõte inimese tühjusest, lagunemisest, sõjast. Niisiis sinust ja minust ja meist, kui kultuur ja kombed maha nühitakse. Või midagi.
Eks sellise loo puhul tahad ikka, et saaks kuidagi peategelast ülendada. Aga ei saa hästi. Või no saaks, kui tahaks. Ent siis tekib küsimus, et kas ma ikka olen sina. Või ma ei tea. Kuidas mina saan otsustada.
Ja no kellest siis võiks viimaks kahju tunda - kaladest, aretajast, maja omanikust ja ta naisest, kolonelist. Peaaegu inimvihkajalikud valikud (jajah, loogika valiks ikka tsiviilisikud ja kaitsetud elusolendid). Või siis partisanid ja natsid. Kah võimalus. Kah olid millalgi inimesed.
Lugu polegi otseselt Teisest maailmasõjast, samahästi ükskõik millisest loomastunud konfliktist, mis nühib tsivilisatsiooni maha ja asendab ainult ellujäämisega. Kui loomastumine tähendab ikka seda afektiseisundit, kus elaja enesekaitserefleks läheb bersergiks kätte. Muidugi, mis õieti viib selleni ning keda-mida õieti siis süüdistada, kes on ohver. Kukk või kana, noor või vana.
Et jah, mõtlemapanevalt meisterlik tekst. Visuaalne, filmilik.
“Siis tõusin istukile, seljaga naise poole ja toetasin lauba käte vahele. Sellest liikuva nahaga kaetud luisest kausist kõik pärit ongi: teised inimesed, maailm, sõda, unenäod, sõnad, teod, mis tulevad nii iseenesest, et inimene ei kujuta ettegi, et oleks kunagi olnud võimeline järele mõtlema; nii iseenesest, nagu oleksid inimese teod maailma väljamõeldis. Selleks on vaja teist pead, et mõista, mis see üks pea on, kuid minul ongi ainult üks - see siin, minu käte vahel, hoian seda niisugusel moel, nagu inimene mitte kunagi mitte midagi muud ei hoia. Ometi, kui õpetatud mehed nii ei väidaks, siis ei teakski, et pea on midagi muud kui käsi või jalg.” (lk 26)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar