Nö argentiinalik pulp-ulme kollaažromaan Rosario ärimehest Trafalgar Medranost, kes teeb kaubavahetust erinevatel (humanoididega) planeetidel, kus lisaks rikkalikule kasumile kaasnevad ka mitmesugused seiklused: ühel või teisel viisil on planeedid ja selle elanikud millegipoolest erilised ning Trafalgar peab need põhjused teada saama (muidugi, igavatest ärireisidest ta ei räägigi).
Tekstid on enamasti esitatud kohviku- või külaskäikude vestlustena. Kui Rosario on nö üsna reaalne koht, siis see ei sega sugugi Trafalgari sõpru ja tuttavaid ta planeetidevahelisi seiklusi tõepähe võtmast (samas meenub Gorodischeri ühe teise jutu alternatiivajalooline Rosario, mis puruvaese väikeriigina saadab oma jõududega kosmonaudi universumi äärealasid uurima). Et siis mänguline maailm, mis asuks juurtega meile justkui igati omases ilmas. Muidugi, selline võte peaks justkui lubama, et niisugune vastandus tuttava ja mängulise vahel võiks öelda midagi sotsiaalkriitilist meie maailmakorralduse asjus … aga autor pigem pillerkaaritab fantaasiailmadega ning teeb vahel kommete kriitikat (muidugi, raamatus on mitmeid hetki, mis takkajärgi tekitavad erinevaid tundeid).
Iseloomulik on ka see, et lisaks Rosario ilukirjanduslikule nägemusele mängib Gorodischer ka autorikujundiga: tegu oleks justkui sama autoriga, kes on kirjutanud selle raamatu … aga siiski muidugi pole. Kõige tipuks mainitakse viimases pikemas loos Gorodischeri teist inglise keelde tõlgitud raamatut “Kalpa Imperial”, mis mõjutab selle loo ühe peategelase eluvalikuid. Et jah, autor justkui pillerkaaritab peale fantaasiailmade ka enda biograafilise ainese kallal.
Kui aus olla, siis olid mul kuidagi kõrgemad ootused selle kollaažromaani asjus (mõtlesingi, et “Trafalgar” võiks olla lõbusam valik kui “Kalpa Imperial”) kui reaalselt lugedes kogesin. Vahel jäi justkui vajaka … sügavusest või inimlikust mõõtmest. Eks mingil moel ole Trafalgar Medrano kui ulmeline Toomas Nipernaadi oma lakkamatu uudishimuga maailma toimimise asjus, aga karakteri arengust või muutumisest võiks rääkida alles viimase pikema loo puhul, kui korraga selgub tegelase kaua varjatud saladus. Üks võimalus oleks ehk seda raamatut lugeda kui Marco Polo laadis maailmaavastusliku fantaasialoona, tõsi küll, selgelt meelelahutuslikus mõttes. Ent kui lugude keskmist hinnet arvutada, siis on selleks igati tubli 5,5.
Aga - tegu on siiski omapärase ulmega, mis on pigem mandri-Euroopa ja/või Ladina-Ameerika kui angloameerika laadis kirjandus. Ja midagi teistsugust kogeda on ikka tore.
By the Light of the Chaste Electronic Moon 5/10
Of Navigators 6/10
The Gonzalez Family’s Fight for a Better World 6/10
Mr Chaos 6/10
Constancia 5/10
Strelitzias, Lagerstroemias, and Gypsophilia 5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar