Et ma ei ole õuduskirjanduse huviline, ei suuda ka seda teksti kõrgelt hinnata, aga eks tuleb tunnistada, et vastik ja üleloomulik värk, mis tekitas parajalt ebamugava tunde. Mis vast ongi sedalaadi kirjanduse eesmärgiks.Ja noh, põhjus, miks seda keskkooliaegset sõpruskonda selline needus tabas, ei oskagi öelda. Küllap see Romet oligi mingil moel seestunud, lihtsalt teised (kes teda üldse tähele panid) pidasid seda, noh, veidi õnnetuks eripäraks.
Aga muidu jälle üks lähiminevikust toituv lugu (mõelda vaid, olen tegelastega pea ühevanune), teljel 1993. aasta Tartu ja Võrumaa koos kõigi selle ajastu eripäradega (jajah, kujunemisaastad on ikka need, mis jätavad inimkogemusse kõige tõhusama jälje). Ja lugu ise on vast lahterdatav etnohorroriks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar