Kui on isu lugeda möllurohket fantasyt, kus pole pikka möla kangelase üleskasvamisest ja muud heroilist taaka, siis … see raamat võiks sobida. Plussiks näpuotsaga tumedamat huumorit. Ja mitte et siit puuduks üleskasvamine ja heroiline taak, aga see on talutavas koguses.
Kinch on väljaõppega varas, kes on nö rahvusvahelise Varaste Gildi järjekordne võlglane: ta peab oma õpinguaastate eest nüüd pikka aega tagasi tasuma (umbes, et oled maffia liige, aga et saada täieõiguslikuks liikmeks, pead võtma maffialt õppelaenu nende koolis õppimiseks - kui õnnestubki ära tasuda, on hea, kui jääd maksmisel hätta, langed enamvähem orjastaatusse (no igal juhul oled nende lõa otsas)). Kinch pole olnud just agar tasuja ning helgem tulevik hakkab vähehaaval oodatavat sära kaotama - kuniks talle antakse käsk saata üht sõdalasnaist kontinendi teise nurka, kus sel on mingi salajane ülesanne. Ja alles kohale jõudes selguks Kinchile, miks Varaste Gild teda sinna sõjatsooni saadab - kuid igal juhul peab ta selle naisega koos olema.
Sõjatsoon on sellepärast, et hiiglased on tunginud Oustrimi nimelisse piiririiki ja selle enamvähem purustanud (Kinch näeb sellest omamoodi salvestust, kui talle ülesannet tutvustatakse). Miks nad seda tegid ja kas hiiglased plaanivad edasi teiste riikideni tungida, ei tea. Nimelt on inimeste riigid üsna vaevalises olukorras peale aastakümneid kestnud sõdu paharettidega (“goblin”, eks silma ette kerkib pigem midagi orkilaadset), mille tagajärjel on tapetud terved generatsioonid mehi; kelle asemel pidid võitlema asuma naised, mille tagajärjeks on nüüd üsna võrdõiguslikud ühiskonnad (kus küll mitmed mehed soovivad, et naised rohkem lapsi sünnitaks - aga proovi sa sundida sõjas karastunud-kalestunud veterane selleks; eks senini tegeletakse demilitariseerimisega). Paharettidega on sõlmitud rahu, aga kui kauaks - arvatavasti seniks, kuni jõudu on saanud järgmine generatsioon inimesi või paharette, kes on võimelised vaenlasi hävitama (ehk siis arvatavalt on paremad võimalused selleks paharettidel).
Igal juhul, Kinchi kaaslaseks ja teejuhiks ongi üks sõjas karastunud amatsoon Galva, kel, nagu ajapikku selgub, on õige ehmatavad saladused (jajah, muuhulgas hiiglaslik sõjaronk - neid kasutati edukalt paharettide vastu, kes tunnevad vastumeelsust lindude vastu. Kuid sõja järel kästi hävitada need maagia abil loodud sõjarongad). Nende reis koos paari kaaslasega (kes on samuti olulised, aga jäägu nad lugejale avastamiseks) mööda maad ja merd (kraaken!) viivad neid õige ohtlikesse ja võigastesse olukordadesse, ning Kinchi arvatav ülesanne muutub noormehele üha vastumeelsemaks - eriti kui ta kogeb neid sunnivahendeid, millega Varaste Gild teda ohjes hoiab (ning ühtlasi on selge ähvardus, et Kinchi mittegildiliku tegevuse tagajärjeks on muuhulgas tema perekonna hävitamine). Viimaks Oustrimisse jõudes selgub, miks seal olukord õieti nii äärmuslikuks keeras. Ja järgmised seiklused kasvavad üle pea.
Kui tegu on triloogiaga, võiks seda küll edasi lugeda - kuigi seda raamatut on võimalik ka nö üksikteosena lugeda - põhiline quest saab omal moel täidetud, aga nüüd on avanenud veelgi sügavamad ja struktuursemad haavad ning panused on korraga hullemaks keeratud. Mis võiks järgneda - Varaste Gildi ja teiste sarnaste organisatsioonide osa riikideülestes jamades, muidugi see hiiglaste laastamistöö tagajärjed ning arvatav uus konflikt paharettidega. Eks ole huvitav teada sedagi, kas raamatu algul toodud kaart saab täiendust - see saaks laieneda nii mitmessegi suunda (muidugi, ehk tegu on hoopiski lamemaaga).
Kui seiklused kõrvale jätta (ja neid on palju), siis autori loodud maailm on päris huvitav. Need sõjast taastuvad ühiskonnad, mis on täis sõjahaavu ja veterane - paharetid on muuhulgas kasutanud ühe sõja käigus nö biorelva, mille tagajärjeks on isaste hobuste häving, ning seetõttu on laialdaselt kasutusel olnud hobused enamvähem sugupuuduses väljasurnud. Muidugi, et tegu on maagiarikka fantaasiamaailmaga, siis kasutatakse eri eesmärkidel õige mitmesugust maagiat: ühelt poolt paharettidele vastusaamiseks, teiselt poolt ühiskonna võimusuhete tarbeks. Nii kasutatakse muuhulgas mitmeid maagilisi tätoveeringuid, mis aitavad võimaldada vaat et teleportatsiooni ja ajarände ja taassünde jne jne jne. Maagia on siin külluslik ja ohtlik ning pigem nö piktograafiline (muuhulgas leitakse üks elav raamat, mille lugemine on surmav - kui sa ei mõista kirjutatut); muidugi on ka traditsioonilisemat laadi manamist jms, aga täppistöid tehakse ikka kujundi ja sõnaga.
Eks peaks pead murdma sellega, kas tegu ongi originaalse meelelahutusliku maailmaga või on tegu nö well made play’ga - kuivõrd ma pole just suuremat tuttav nüüdisaegse madinafantaasiaga, siis optimistina loodaks pigem ikka seda originaalset maailma kui sellist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar