16 märts, 2016

Douglas Adams – Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas (2009)

Kunagi olen seda kord või kaks lugenud, nüüd peale aastakümnete õlule vajumist ei tekita enam suurt meeleliigutust. Adams on mõnel korral kirjeldanud tehnikat, mis praegu on kasutuses; aga samas on perfokaarte väljastav kompuuter, mis vajaks ehk mõnele lugejale üleseletamist. Eks ole võimalik ka mõelda, et üldiselt on see romaan mõneti vananenud, ta omab väärtust oma ajastu ja žanri kontekstis.

Aga jah, mis on elu mõte? 42. Kes on universumi arukaimad olendid? Valged laborihiired. Kas robotile on mõtet inimemotsioone anda? Hoidku jumal selle eest. Eks see üsna kriitikavaba tegevusloogikaga romaan ole, kuid vahel ongi parem lugeda tekste, kus asjad juhtuvad nii või teisiti ning sellele pole suurt vajadust mõtet otsida. Tegelased lihtsalt pääsevad jamadest, et samas millegi uue otsa koperdada.

„Marvin jälgis seda külma põlgusega, kuna ta loogika-mikroskeemid vastikustundest lõgisesid ja ukse suhtes vägivalla rakendamise kontsepti kaalusid. Teised mikroskeemid lõikasid vahele, öeldes: „Milleks vaeva näha? Mis mõttega? Miski ei ole väärt vahelesegamist.“ Järgmised mikroskeemid lõbustasid end humanoidide ajurakkude ja ukse molekulaarsete komponentide analüüsimisega. Kiire kõrvaltegevusena mõõtsid nad ära vesiniku eraldumise taseme kosmose lähimas kuupparsekis ning lülitusid siis igavusest taas välja. Pöördumisel raputas roboti keha meeleheitekramp.“ (lk 141)

ulmekirjanduse baas
all eyez on me

Kommentaare ei ole: