Kunagi olen seda kord või kaks
lugenud, nüüd peale aastakümnete õlule vajumist ei tekita enam
suurt meeleliigutust. Adams on mõnel korral kirjeldanud tehnikat,
mis praegu on kasutuses; aga samas on perfokaarte väljastav
kompuuter, mis vajaks ehk mõnele lugejale üleseletamist. Eks ole
võimalik ka mõelda, et üldiselt on see romaan mõneti vananenud,
ta omab väärtust oma ajastu ja žanri kontekstis.
Aga jah, mis on elu mõte? 42. Kes on
universumi arukaimad olendid? Valged laborihiired. Kas robotile on
mõtet inimemotsioone anda? Hoidku jumal selle eest. Eks see üsna
kriitikavaba tegevusloogikaga romaan ole, kuid vahel ongi parem
lugeda tekste, kus asjad juhtuvad nii või teisiti ning sellele pole
suurt vajadust mõtet otsida. Tegelased lihtsalt pääsevad jamadest,
et samas millegi uue otsa koperdada.
„Marvin jälgis seda külma põlgusega, kuna ta loogika-mikroskeemid vastikustundest lõgisesid ja ukse suhtes vägivalla rakendamise kontsepti kaalusid. Teised mikroskeemid lõikasid vahele, öeldes: „Milleks vaeva näha? Mis mõttega? Miski ei ole väärt vahelesegamist.“ Järgmised mikroskeemid lõbustasid end humanoidide ajurakkude ja ukse molekulaarsete komponentide analüüsimisega. Kiire kõrvaltegevusena mõõtsid nad ära vesiniku eraldumise taseme kosmose lähimas kuupparsekis ning lülitusid siis igavusest taas välja. Pöördumisel raputas roboti keha meeleheitekramp.“ (lk 141)
ulmekirjanduse baas
all eyez on me
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar