John Gwynne - The Shadow of the Gods (2022)

 

Gwynne paistab olevat teatud lugejatele vaat et parim autor eales. Mis on, noh, kaheldav, loogiliselt võttes. Aga igaühele oma. Mitte et ma oleks ta raamatuid palju lugenud - nüüd siis kahe triloogia esimesi osasid. Selle vähese põhjal võib öelda, et kui milleski võib kindel olla, siis peategelaste jaoks lähevad asjad kiiresti õige hapuks - eriti kui oled pereinimene, siis võib olla kindel, et kas keegi su perest tapetakse või juhtub temaga midagi eriliselt halba; ning sel juhul peab muidugi peategelane teda päästma tõttama- peresuhted on kas katkised (Elvar) või hävitatud (Orka, Varg).

Nagu ka eelmise romaani puhul, saab üsna lihtsalt tõdeda, et Gwynne’i loodu pole miski sünkmorn (kuigi kirjeldatud maailm on vägagi tume ja vägivaldne), tema tegelased ja konfliktid ei tekita samastumist (muidugi, kahtlemata on see võimalik) või tuttavalt halle moraalseid küsitavusi (jajah, Abercrombie Glokta ja Verine Üheksa), olulisem on maailma loomine ja lugeja eskapism. Minu meelest see on ja jääb meelelahutuslikuks fiktsiooniks.

Eks romaani üks meeldejäävamaid külgi on Ragnaroki järgne maailm (sellest on möödunud üle paarisaja aasta, kuskil oli täpsem määratlus) oma jumalate jäänuste ja legendidega. Romaani kaanepilt elustub alles õige viimastel lehekülgedel, kui tõuseb … Triloogia teine osa on nüüdseks samuti ilmunud - sellel on teatavasti ahelajäänustega üüratu hunt (nagu olen aru saanud, siis hiljuti autori peret tabanud tragöödia tõttu on kirjutamine loomulikult seisma jäänud, seega vaevalt et kolmas osa võiks juba järgmine aasta ilmuda). Aga need jäänused (Snakavik!) ja need jumalaverega erilised, keda nende võimete pärast jahitakse ning sõjaorjadena peetakse - nagu raamatu jooksul mitmel korral selgub, osutuvadki need segaverelised (“Tainted”?) õige jõhkrateks tapamasinateks.

Ja kui järgmise raamatu kaanel on hunt, siis võib see muidugi viidata taaskohtunud Orka ja Bloodsworn palgasõdurite tegemistele - vastukaaluks siis lohe vallapäästmisele, millega on nüüd seotud Elvari bande veretõotuse tõttu. Raamatule on lisatu intervjuu autoriga, kus muuhulgas selgub, et järgmises romaanis lisandub veel kaks vaatenurka - seda siis selle romaani kahe pahalase näol. Üht peaks jälitama Elvari bande, teist Orka ja Vargi sõpruskond.

Põhjala mütoloogia pole mulle muidugi kõige tuttavam, nii jääb vähe arusaamatuks “vaesen” teema - ehk mingid maagilised reptiilid ja elukad. Et siis … kus siis korraga sellised välja ronisid, vähe ootamatud elukad Põhjala talvetingimustes. (Muidugi, need hiidvaresed on küll vinged, kaugel Buehlmani lendolenditest.) Ja eks mingi hetk hakkavad need palgasõdurite rühmitused vähe segamini minema, eriti kui mõlemad kuskil kaugel kõnnumaal seiklevad.

Ahjaa, ja mis on veel eriline ja mida ei saa kuidagi märkimata jätta, nimelt on autori poolt selles maailmas palju sõdalasnaisi (muuhulgas Orka ja Elvar). Muidugi, see ei tähenda ühiskondlikku võrdõiguslikkust (Elvar põgenes kodust, pääsemaks isa võimumängudest, kus ta pidanuks abielluma kuningannapojaga, et nii loodud  sidemega isa võimu täiendada) - lihtsalt autor tahtis viikingifantaasiat natuke värskendada … ja pealegi olevat ajalooliselt täiesti võimalik, et tollastel retkedel osalesid mitmedki naised sõdalastena.

Igal juhul, eelnevalt kogetud teiste lugejate kiidulaul Gwynne’i loome ainetel pole just … haipi väärt (eks leidub ka fänne, kelle jaoks see pole nii lööv kui eelmised 7 romaani), samas muidugi siin on eepilist löövust ning vast millalgi võtan ette triloogia järgmise osa ning püüaks ka Gwynne’i eelmist tetra- ja triloogiat lugeda. Kuigi jah, eks see oleks üks häda ja viletsuse eepika.

““Fear is no bad thing,” Orka said. “How can you be brave if you do not feel fear?”

“I don’t understand,” Breca said, frowning.

“Courage is being scared of a task and doing it anyway.”” (lk 138-139)