Mingil moel võiks seda teksti võtta kui eneseabi raamatut või kootsingu juhatust - kuidas elada paremini, kuidas enda peas huvitavamalt elada; miks ei sobi kokku depressioon ja alkohol, kuidas (reaalselt) lapsevanemaks olemine on … mentaalselt tervistav. Eks mingil moel tekib paralleel Heinsaare “Ööpäevikuga”, lihtsalt koostamispõhimõtted on täiesti erinevad: kui Heinsaare tekst peaks olema kronoloogiline, siis siin on dateeritud tekstid jagatud eri valdkondadesse, temaatilised osad näiteks kirjutamisest või depressiooni eri vormidest või muusikast või lastega kasvamisest. Nagu autor mitmel puhul rõhutab, seda kõike ei saa võtta autobiograafiliselt, see on tunnetuslikult loodud tekstina - mis aga autori järgi pole fiktsioon selle traditsioonilises mõttes.
Mis see siis õieti on? Püüe (autori) reaalsust kaardistada? Nägemuste odüsseia? Siin ei ole kuigivõrd esil küsimus “kes ma olen”, vaid pigem “kus ma õieti paiknen; mis on see, millest ma end leian”. On reaalsus ja on Reaalsus - aga kelle jaoks? Autor ei suru lugejale peale, ta räägib vaid enda kogemusest, see pole kuidagi universiaalselt esitatud või tähelepanekutena igaks elujuhtumiks. Lihtsalt, kuidas hakkama saada. Üks võimalus.
Niiet ehk ikka õieti pole eneseabiraamat. Mu enda lugemiskogemus oli küll selline, et justkui oleks korraga sukeldunud teise inimese pähe, kogemusse. Et olen autoriga üheealine, siis muidugi tekkisid nii mitmedki võrdlusmomendid enda kogemustega mitmeski sarnasest eluetapist (ahjaa, raamatu saingi autori enda kaudu).
“Ma kirjeldan “elu ennast”, kirjutan “nii, nagu on”. Aga ma sooritan eluga teatavaid operatsioone. Abstraheerin. Eritlen kihid, maailmad, reaalsused. Jagan neid, kõrvutan, sulatan teistsugusel viisil kokku, nihestan. Struktureerin ümber. Mind just huvitavad formalistlikul moel need operatsioonid ja struktuurid, mitte niivõrd nende sisu, “elu ise”. Ja selleks, et need operatsioonid huvitavalt välja kukuksid, ja, mis samuti tähtis, oleksid selgepiirilised - selleks ma muudan vajadusel kirjeldatavaid asju, olendeid, nähtusi ja sündmusi. Ma võtan materiaalsest tegelikkusest olukorra, miljöö, inimese vms, seejärel teen sellest tõmmise, simulaakrumi ning siis asun sellega nimetatud operatsioone sooritama. See, mida ma kirjutan, ei ole tõde. /-/ See on nihestatud elu. Aga see ei ole fiktsioon.” (“tükk elatud ja nihestatud elu”, lk 8)
“Miks ma kirjutan? Sest et ilma on õudne olla. Aeglane enesetapp. Ilma on vaid tegelikkuse nüri, abrasiivne tasapind. Hasso Krulli sõnadega: “Suur vormitu perse, mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale.” Selle vastu tuleb ometi midagi ette võtta.” (“tartu - nullilähedane linnake lõpmatuse kohal”, lk 115)
“Kunagi ei tohi kirjutada või joonistada “seda, mis oli”, “nii nagu oli”, “mida ma vaimusilmas näen” vms. Tuleb lihtsalt kirjutada või joonistada. Teritada nuge. Parandada taburetti. Teha midagi. Uus reaalsus, uus elu tulevad ise järele.” (“lihtsalt üks roheline tont”, lk 206)
“Võiks kõnelda anti-teeskleja sündroomist. Anti-impostor syndrome. See pole mitte see, kui oled nartsissist ja sõge võimusnik, kes arvab, et teeb kõike õigesti ja ei eksi kunagi, vaid see, kui kahtlustad, et ei tee asju piisavalt valesti, ei ole piisavalt isehakanu, ei koba piisavalt pimeduses. Et tead liiga palju selle kohta, mida sa teed. Et peaksid hakkama seda ära unustama. Selle poole püüdlen.” (“anti-impostor syndrome”, lk 208)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar