See on veel parem lugu kui "Matilda".
Esimest korda - isegi "Matildas" ei tundnud ma seda veel - on Mahkra kirjutanud tegelaste siseellu süüviva, inimeste erinevaid motiive ja elukogemusi mitte ainult arvestava, vaid nendesse sügavamalt vaatava jutu. Loen ja imestan. Nii läbinägelik! Nii elus! Keegi pole "paha", keegi pole "hea".
Esimest korda - isegi "Matildas" ei tundnud ma seda veel - on Mahkra kirjutanud tegelaste siseellu süüviva, inimeste erinevaid motiive ja elukogemusi mitte ainult arvestava, vaid nendesse sügavamalt vaatava jutu. Loen ja imestan. Nii läbinägelik! Nii elus! Keegi pole "paha", keegi pole "hea".
AWWW!
Peategelase sisemine rännak, see, kuidas tema veendumused ja põhimõtted vaikselt läbi kogu loo ikka ja jälle kokku varisevad, sest tunded kisuvad teisele teele, on väga hästi, usutavalt ja samas empaatiliselt kirjeldatud.
Igal tähtsamal kõrvaltegelasel on rohkem kui üks tahk, enamasti ka rohkem kui kaks.
Inimgruppide dünaamikad ja samas siirad tunded, mõlemad on jutus olemas.
Inimgruppide dünaamikad ja samas siirad tunded, mõlemad on jutus olemas.
Loen ja naudin.
Vägivalda, lurtsatavaid silmamunasid ja soolikate väljakukkumist on ikka ka, aga ausalt - mu jaoks need on pisiasjad, pisiasjad. Jah, elu on elu, siia kuuluvad igasugused asjad, nii kirglikud suudlused kui lömatastatud kolbad, nii šokis aju kummalised mõtteuperpallid kui adrenaliini abil tehtud kangelasteod. Ja mäda ja hais ja poolekshammustatud kehad.
Vägivalda, lurtsatavaid silmamunasid ja soolikate väljakukkumist on ikka ka, aga ausalt - mu jaoks need on pisiasjad, pisiasjad. Jah, elu on elu, siia kuuluvad igasugused asjad, nii kirglikud suudlused kui lömatastatud kolbad, nii šokis aju kummalised mõtteuperpallid kui adrenaliini abil tehtud kangelasteod. Ja mäda ja hais ja poolekshammustatud kehad.
Hästi kirjutatud tugevaid jahi- tapa- ja võitlussteene on omajagu ja alles päris lõpus (posti külge seotud vangiga) stseenis mõtlesin, et palju saab. Seda ei olnud lukku vaja.
Halb see stseen ka ei olnud. Lihtsalt lugu on nii hea, et mõttetu liigliha, kui hästi kirjutatud tahes, oleks võinud üle parda heita.
Veidi sama kehtis ka loo päris lõpu kohta - esiteks oli stseen veidi liiga pikk ja teiseks naatukene ebaloogiline. Aga ikkagi hea.
Lihtsalt kui lugu on VÄGA hea, siis ainult headus lõpus on veidi visinal väljasuremise moodi.
Mis ei ole kriitika, tegelt.
Või no on ka, aga lugu on nii kohutavalt hea, et seal sees ei jäänud mind härima ei arusaamatus, kui palju siis odaga ikka türannosaurusele viga teha saab (üks plaan on ta kahe odaga ära tappa? tõesti?), kas ajarändudega väga suurel määral muudetud tulevik üldse on miski, mida tsivilisatsioon tahta võiks või kas ajarändude tulemusel tekkivad erinevad universumid on või ei ole üldse teema.
Lihtsalt kui lugu on VÄGA hea, siis ainult headus lõpus on veidi visinal väljasuremise moodi.
Mis ei ole kriitika, tegelt.
Või no on ka, aga lugu on nii kohutavalt hea, et seal sees ei jäänud mind härima ei arusaamatus, kui palju siis odaga ikka türannosaurusele viga teha saab (üks plaan on ta kahe odaga ära tappa? tõesti?), kas ajarändudega väga suurel määral muudetud tulevik üldse on miski, mida tsivilisatsioon tahta võiks või kas ajarändude tulemusel tekkivad erinevad universumid on või ei ole üldse teema.
Rääkimata pisikesest ebaloogikatest selle või teise võitlus- või jahistseeni sees ja juures.
Olen kindel, et Mahkral olid kõik need stseenid peas täiuslikult selged ja nähtavad, kuid vahel on vähem rohkem. Kõike ei pea hästi täpselt ära kirjeldama, sest siis tekibki minu sorti lugejal "oot! Aaaaga siin ta ütleb nii, ent siin teeb nii! VASTUOLU!!!"
Mõnikord (ütlen kui kirjanik kirjanikule) peab kirjutatud täpse punkt-punktilt seletuse, kuidas ja millest varjualune püstitati, võtma oma pähe; mhmh, ma ise nüüd tean, kuidas nad seda tegid, ja kirjutama: "Õhtul tegid nad omaette ropendades nahkadest ja vitstest hädapärase vihma-ja tuulekaitse ja heitsid teineteise kaissu, et kehasoojust hoida."
Olen kindel, et Mahkral olid kõik need stseenid peas täiuslikult selged ja nähtavad, kuid vahel on vähem rohkem. Kõike ei pea hästi täpselt ära kirjeldama, sest siis tekibki minu sorti lugejal "oot! Aaaaga siin ta ütleb nii, ent siin teeb nii! VASTUOLU!!!"
Mõnikord (ütlen kui kirjanik kirjanikule) peab kirjutatud täpse punkt-punktilt seletuse, kuidas ja millest varjualune püstitati, võtma oma pähe; mhmh, ma ise nüüd tean, kuidas nad seda tegid, ja kirjutama: "Õhtul tegid nad omaette ropendades nahkadest ja vitstest hädapärase vihma-ja tuulekaitse ja heitsid teineteise kaissu, et kehasoojust hoida."
See selleks. Tegelt: kes olen mina, et õpetama hakata?
Lihtsalt minu arvamus.
Lihtsalt minu arvamus.
Loos on inimesed JA dinosaurused mõlemad. Saurused on nunnult sulelised nagu viimastel aastatel teadlastele selgunud on, ja kuidas saavad inimesed ja saurused korraga tegutseda, on juba Mahkra teema. Mina rohkem ära ei seleta.
Tahtke seda lugu lugeda.
Nii hea, et võtab ohkama.
Tahtke seda lugu lugeda.
Nii hea, et võtab ohkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar