Päris lahe lühiromaan Utzi nimelisest snoobist, kes kogub portselankujukesi. Õigemini on tekst küll läänest pärit uurijast, kes 1967. aastal külastab Prahat oma artikli tarbeks materjali otsides ning seal juhatatakse ta kokku kunstikogujaga, kes elaks justkui elevandiluust tornis keset Prahat.
Kuid torni asemel on korter, mis on täis tuubitud erinevaid haruldasi portselankujukesi. Utz on sellele kulutanud terve varanduse (tõsi küll, kogusse mitte sobivaid kujukesi saab ka müüa ning perekonna varandust on veelgi, mis Šveitsi panka peidetud) ning tema järgi pole muuseum õige koht niisuguste asjade hoiustamiseks - vaid kollektsionäär suudab seda õieti hinnata. Riigivõimud on küll Utzi kollektsioonist vägagi teadlikud ning seetõttu olevat korteris mitmed pealtkuulamisseadmed, kuid siis mingil puhul pole seda kõike küll riigile rekvireeritud (mis juhtub küll Utzi siitilmast lahkumise järel).
Lugu siis kujutabki seda, mida peategelane saab teada kas Utzi suu läbi või siis ka ise uurides - sest nagu takkajärgi selgub, ei loovutata Utzi suremise järel riigile mingit kollektsiooni, sest see on korterist haihtunud. Mis õieti juhtus, eks sellest ole mitu versiooni - kuid need jäävad versioonideks.
Tekst on ühelt poolt nõukogulikust ühiskonnast ja selle äärealal peituvast alternatiivsest eluolust, samas Utzi juhtumit uurides tehakse ekskursioone ka mõned sajandid varasemasse aega. Ja noh, muidugi see müsteerium ise, et kes see Utz õieti siis on, mis teda niivõrd seob Prahaga. Ja naised. Kõik need kõrvaltegelased on samuti päris värvikad, dissidendid või aristokraadid või kunstisehkendajad või õnnetud arumud.
Eks algul sisukokkuvõtet lugedes tundus see olevat vähe poolpuine nüüdisklassika (a la Köhlmeier), aga samas tegu parajalt snoobliku kelmiromaaniga, kus Utzi võiks koguni süüdistada triksterluses. Tuleb vast kunagi proovida ka Chatwini esmaeestindust “Laulujooned”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar