Nagu autori järelsõnast selgub, on tegu puhta horroriga, mida püütakse lahendada hip hopi esteetikaga. Sest horror pole vaid death metal. Tulemuseks on siis … horror, miks on kahjuks valitud fantaasiakirjanduse pähe sellesse antoloogiasse (eks sama teema on iseloomulik ka varasemate aastate valikute puhul).
Algaja hiphoppar usub, et temast võiks saada staar. Aga selleks on tuge ja raha vaja, et salvestada midagi asjalikku, mis siis võiks jõuda laiema kuulajaskonnani. Talle soovitatakse pöörduda kohaliku ristiisa Papa Wicky poole ning ühes stripiklubi tagaruumis leiabki aset kohtumine. Papa Wicky usub noormehe tulevikku - seda enam kui noormees teeks selle käigus ühtlasi nö surematuks Papa Wicky enda. Kuid et sellise suhteni jõuda, peab noormees ühe veidriku maha lööma, sest see ei suuda kuidagi võlga tasuda. Nojah, kuulsus ootab, mis siis on selle kõrval ühe mõttetu kõrvalseisja elu. Ainult et vastavalt tellija soovile tuleks tapetavat eelnevalt piinata, ning ka tunnistajaid ei tohi ellu jätta. Edasi on siis puhas horror.
Iga kokkupuude õudusega on enamasti ikka selline, et ma ei mõista, miks peaksin seda niisama vabatahtlikult lugema, lihtsalt ei ole minu verine teetass. Nagu siis selle loo puhul - miks veel seda tähenduslikku rituaalsust jms vaja on. Esteetiliselt igati hip hop, aga tõepoolest, niisama seda kätte ei võtaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar