Norra krimi, selline üsna harjumuspärane kergem lugemine, noir-suse osas jääb mahedamasse poolde, uurija eraelu ei ole loomulikult idülliline, aga samas on siiski tegu tubli kaasaegse põhjamaalasena, kes enese eest ikka mõistlikul määral hoolt peab ning autoostuteemalistes vestlustes töökaaslasega on argument ka see, et oleks oluliselt keskkonnasäästlikum jääda siiski ühistranspordi ja tööauto juurde.
Originaalpealkirjaks on „Gråsonen“ ehk „Hall ala“ vms ja see klapib kahtlemata ka sisuliselt päris hästi, kuna lisaks parajasti lahendatavatele juhtumitele on oluline hetk ka tolle lahenduseni liikumine, mis ühtlasi on olnud küsimus ka ühe minevikus lahendatud mõrva uurimise juures. Ning seal lahendusele liikumise juures ongi alati olemas ka mingisugune hall ala – ühest küljest ütleb uurijatöö kogemus, et ainult näpuga reeglites ja protseduurides järge ajades on väga raske üldse kedagi vahele võtta, aga teisalt ilmnevad ka liigselt hämarikku triivimise ettenägematud tagajärjed, millest üks tõotab peakangelast hoopis edasistes osades tagumikust näksama hakata.
Juhtum ise on selline, mitmemõrvaline. Üks pensionil politseinik, täielikult tööle pühendunud tüüp, kes sest ainsast elu mõttest ilmale jäänuna, lõpuks endale tegevust leiab vanade juhtumitega seotud inimesi läbi käies, justkui meeldetuletus, et elatud on siiski asja eest või nii. Aga siis näib, nagu ta oleks ühe vana mõrvajuhtumiga seoses midagi uut avastanud. Aga siis komistab ta purjuspäi vette ja upub … või kas ikka komistab ise? Aga seda viimast ei küsi just paljud – vähimatki viidet vägivallale ei ole ja õigupoolest jääkski kõik sinnapaika, kui mitte vanemkomissar Brekke teismeline poeg isa külastamiseks kavandatud nädalat hoopis sõpradega ei veedaks. On päevselge, et ootamatult tekkinud vabal puhkusenädalal ei sõida ükski moodne fiktsionaalne krimiuurija kuhugi palmi alla või matkama, vaid otsib ise endale tööd ja kasutab aega mentori õnnetu surma tagamaades surkimiseks. Eks võib muidugi aru saada ka, sest see minevikujuhtum, millest juttu, oli ka meie vanemkomissari esimene mõrvajuhtum üldse, mille juures ta vastset kadunukest omal ajal assisteeris.
Kohtadest figureerib Fredrikstadi, natuke oslot ja linnasaginast üksjagu eemal asuv Aremark. Too vana muldpõrandaga majake, ehk siis vast eestikeelse pealkirja „pime maja“, kus too ammune fiktiivne veretöö aset leiab, olla sealjuures päriselt olemas, ning selle nägemine autorile käesoleva loo kirjutamiseks algtõuke andnudki. Et kui plaanida krimkaturismi Norrasse, siis hea teada.
Muidugi ei saanud mul märkamata jääda ka isikliku vimma objekt – kaubamärgi jätmine nimetavasse. Mis siinkohal võis vabalt olla lihtsalt näpukas ja kui ka polnud, siis no juhtub ja niiedasi, aga konstruktsioon „Ray Ban päikseprillid“ lükkas korraks ikka pulsi üles. Tegelikult on see eesti keeles ilmselt juba üks ammu lootusetult kaotatud võitlusest, äkki juba kuskil keelereegliteski lubatud variandina sees, aga kauna kannan kogu selle kaubamärkide püha puutumatuse värgi peale ikka. Kui öelda Kalev šokolaad või Kelluke limonaad, siis vast tundub enamusele imelik?
Väiksena oli Emily Solberg üliväga pimedust kartnud. Nii väga, et ärkas alati lambilüliti klõpsu peale, kui ema või isa tule kustutasid, kui ta magama oli jäänud. Alles siis, kui ta oli seitsmeaastaselt veetnud nädala vanavanemate juures, sai ta aru, et pimedus polegi ohtlik. „Pole midagi turvalisemat kui pimedus“, oli vanaisa öelnud, „sest kui sina kedagi ei näe, siis ei näe keegi ka sind. (lk 215)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar