Hästi raske on tegelikult sellise luulekogu kohta midagi tarka kirjutada. Hea kogu on.
Naise oma, räägib tema elust. Enamasti hetketunnetustes, aga kuna alati on praegune hetk seotud minevikuhetkedega, siis neist ka. Vahel ühes ja samas luuletuses, vahel on terve luuletus pühendatud sellele, kui oldi 16. Vahel tuleb meelde, kuidas dylan inimese ära päästis ja vahel meenutatakse jutte, mis räägitud, või telefonikõne toob midagi muud.
Aga muidu antakse tunnet, kui raske on olla ema ja kogu aeg jaksata ja oma elu on kaks tundi päevas, mille sees tuleb KÕIK ära teha.
Antakse, kuidas on elada mehega ja temaga pere olla.
Antakse tunnet, kuidas raha on otsas ja enam ei jaksa. Välja arvatud, et jaksad edasi, sest mis on alternatiiv.
Antakse tunnet, mida pakub killuke vabadust selles välisriigis või teises.
Kuigi hamaharjad jäid koju.
Kuidas on olla naine, naine, naine, naine.
Ja kuidas see ON oluline. Ajab raevu ja meeleheitele, kuidas päris palju mehi ikkagi ei leia, et naine olemine midagi olulist tähendaks.
Tähendab.
Tähendab küll.
Mida veel öelda? On riimi, enamus on vabavärss. On kordusi, mis mängivad hästi. Halvasti ei mängi miski. Hea kogu on. Mida ma veel rohkem oleksin tahtnud?
Ta räägib minu maailmast, nagu see on. Aga ei näita mulle maailmu, kuhu võiksin minna, mis ka kuskil ON.
Muide, raamatus on pildid ka. Tavaliselt vaatan llustratsioonidest üle ja läbi, aga siin otsisin ikka, et mida pisike inimkuju lahmakate keskkondade keskel teeb.
Lugemiselamused
Tilda ja tarakanid
Sulepuru
Paljugi võiks öelda
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar