18 august, 2009

Bix Pokupoeg - Üks peiarijutt suurest sangarist, tema truust sõbrast, Haldjakestest, rändrüütlitest ja korradi Kuningatütrest (2009)


“ “Rahu, rahu!” püüdis Kolmas kuidagi olukorda lepitada. “Jänestega tegeleme siis, kui me oleme selle koeraga siin lõpetanud. Kas kellelgi on ideid, kuidas võiks üks peni mõõgavõitlusega suureks sangariks saada?”
“Siduge talle mõõgatera saba külge!” urises Esimene, vaadates, kuidas kutsikas meeleheitlikult saba liputades Haldjakeste tähelepanu võita püüdis. “Las liputab kõik ümberringi hakklihaks.”” (lk 16)

Teine väljalase Habemega Naine kirjastuselt, Eestis vist suhteliselt ainulaadne, et kirjastus võrdsustab teksti autori (Pokupoeg) ja illustreerija (Mõttus). Lugemisel tekitab kerget meeleheidet see, et otsekõne on sarnaselt esimese trükisega taas kaldkirjas – seda on ebamugav lugeda (hea küll, eks muidugi harjub veerimise jooksul, ent ikkagi, milleks küll selline tarbetu nõks?). Aga – raamatu tekstiväline pool on küll igati korralik, hästi teostatud kujundus ja päris huvitav šrift. Kena riiuliraamat. Illustratsioonidega on nii ja naa, selline arvutigraafika pole lihtsalt minu maitse. Kuna pole suuteline arvutist ilukirjandust lugema, siis igasugune kokkupuude ja eelarvamus selle autori loomingu suhtes mõnusalt puudub.

Lühidalt öeldes on tegemist toreda raamatudebüüdiga, sellist loetavat pooltellist igaüks kokku ei kirjuta. Pokupoega võiks ehk sildistada eesti Pratchettiks; mingid kaugemad sugulased siinsest kirjandusest oleks ehk Hargla, Kivirähk, Paju (aga need nimed on pigem meelevaldselt külgekleebitavad). Raamat on vast kerge huumorikirjandus või ehk lastekirjandus täiskasvanutele, noh, ühesõnaga heas mõttes tarbitav naiivne pillerkaar. Algul jääb mulje justkui lausete eesmärgiks on eelkõige kildu visata (suures koguses tuleb sellest teatavasti tülpimus peale), stiilinäiteks ehk selline lõik:
“Pärast seda sündmust veetis Keskmine Printsess suurema osa oma ajast lossi nurgatornis, oodates oma printsi (või mõnda vähegi kobedama väljanägemisega trubaduuri) valgel ratsul (hea küll, ka eesel oleks asja ära ajanud) akna alla serenaadi laulma (viisipidamine polnud kohustuslik).” (lk 51)

Kui algne killuviskamine ja sissejuhatus läbi saab ning lugu rohkem käima lükkub, tuleb ette päris naljakaid kohti ja situatsioonikoomikat. Selge nihkes muinasjutumaailm ja selle teadatuntud seaduspärasused (nihkes siis). Kui esimesed 100 lehekülge on päris särtsakas, siis raamatu keskpaigast hakkab jutt pisut tammuma, ehk läheb liialt tähelepanu sellele kuningaliinile ja õukonnakommete tutvustamisele? Iseenesest elusam on see kangelaskoera lugu. Aga noh, eks lugu jõuab omadega kenasti lõpuni. There will be blood.

raamatu blogi
baas

1 kommentaar:

K. ütles ...

Lugesin Pokupoja suurteost just hiljuti. Päris huvitav ja kuigi ta ilmselgelt püüdleb Pratchetti poole, on veel üsna pikk tee minna. Pratchett ei eelista kunagi nii tuntavalt mõnd oma tegelastest, nagu antud juhul Pontuga oli.

Nõustun, et see kirjutamisstiil, mis hõlmab uskumatus koguses täpsustusi, on üsna kurnav lugeda. Loed lause lõpuni. Ja siis tuleb punkti järel. Püant.

Samas, naeru sai omajagu pugistada ja kõrvale ka ei pannud enne, kui lõpp käes. (: