12 august, 2009

Milorad Pavic – Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest (2008)


“Juuksed olid tal siledalt taha kammitud, nii et kõrvad ja kael tundusid näo osana, ja ma õppisin temalt sel õhtul, et talvel tuleb taldrikutele soola puistata, enne kui neile toitu tõstetakse, sest kaks korda soolatud söök soojendab kaks korda paremini.” (lk 47)

Verine muinasjutukirjandus, selline võiks olla tänapäevamuinasjutt. Pisut rushdielik jutustamismõnu või meeleolu, vaba jutustamine (kuigi arvatavalt autori range kontrolli all). Raamat mida peaks teist korda üle lugema, kõike seda nihkuvat jutustamist on raske jälgida.

“Selja taga kuulis ta saablimehe hobuse sammude müdinat, kuid tal polnud mahti vaadata selja taha, et näha, kas teda ajab taga Ded-aga Ocuz või keegi teine. Koos kabjamüdinaga kandus Leandroseni kohutav hais ja ta sai aru, et ta pea raiub otsast tavaline sitakott, kes on lahingu ajal sadulas püksid täis teinud. Hais muutus järjest tugevamaks, mis tähendas, et mees jõuab lähemale.” (lk 60)

bukahoolik

Kommentaare ei ole: