“Tihti hakkab mul elutoas igav, lähen vaatama, mis tehakse poes. Siis harilikult küsib isa: “Noh, Andres, mis head kuulukse?” Et mul aga pole teatada head ega kurja, siis astun vaikides akna juurde ja vahin tänavale. Umbes nii pikk ongi meie päevane jutt isaga.” (lk 7)
Jube haleda algusega lugu, ja loo edenedes haledus üha süveneb. Andres jääb vaeslapseks ning edaspidi saab ikka vastu päid ja jalgu; õudustäratavalt vääramatu orvulugu, üksikud rõõmuhetked tambitakse seitsmekordselt mutta. Paratamatult tekib endal küsimus, et kas see on mingi veider nali või? Kas sellist teksti võidi tõesti kirjutada veel 20. sajandil? (Iseküsimus, miks seda eelmisel aastal uuesti trükiti ja kas raamatule ostjaid-lugejaid leidub.)
“Kargan asemelt, hiilin läbi valvetoa, kus praegugi põleb lamp, seisatan klaasukse taga ja vahin apteeki. Näen, Baumann võtab taskust ühe võtme; avab kapi, kus on kanged rohud ja mürgid. Siis välgub üks valge purk ta käes.” (lk 56)
Mingis mõttes nagu üle pika aja üks selline raamat, mille puhul jääb karp lahti – et mille paganaga siin tegemist on? Andres kui Arno Tali ebaõnnesõdurist vend, kadunuks jäänud kaksik; üks pidev õnnetustejada rullub temast üle, kurjad inimesed teevad kurja ja head inimesed langevad loogu. See raamat võiks olla eesti õuduskirjanduse üks teerajajaid, või noh, apteegihorrori üksildane tuletorn (aurupunk, kantrinoir – blablabla).
“Eriti täna tunneb end väga hästi, ja mulle näib, et on muutunud veelgi jutukamaks. Tõuketooli kõrval väiksel laual on sigarikarp, ajaleht, ja pudel piiritus-desinfektsiooniga, sest pesta ja kuivatada käsi on nüüd siiski natuke tülikam kui enne. Võib-olla et pärastpoole, kui harjub, et laseb siis tuua ka pesukausi. Minu endine meister ja heategija ei pelga ühtki hädaohtu peale bakterite.” (lk 110)
Lugemissegadusest hoolimata tuleb tunnustada, et Luts oskab muidugi huvitavalt väljenduda, ikka see mõtteline dialoog Lutskirjutaja ja Lutslugeja vahel, mis vormub tekstiks. Nauditavalt stiilne ebastiil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar