“Kui Läänemeri reostub täielikult ja kõik sealsed kalad surevad, nagu see viimastel aastatel kord juba juhtus, on süüdi Taani nuumseakasvatus. Virts soodustab vetikate plahvatuslikku paljunemist. Vetikad seovad hapnikku ja kalad hukkuvad. Mürgised vetikad saadavad veel nii mõndagi korda ja näib, et ükski piirkond ei ole nende eest kaitstud.” (lk 41)Raamatu teine osa pole ehk nii kihvt kui esimene, käib vaid üks suurem action ja intriigitsemine, esimeses osas toimunud katastroofide taustal ei üllata enam nagu suurt midagi (nojah, yrride avastamine iseenesest nagu üllatab siiski). Lõpupoole sureb kõrvaltegelasi nagu kärbseid (või nagu ainurakseid?), aga peategelased võitlevad kenasti viimse hingetõmbeni, ja nii mõnigi näeb veel uut maailmakorda, mis on ehk ökom kui nüüdne. Anawaki eneseleidmise liin on vähe lääge, loodusrahva veri ei värise ja läbi sajandite hoitud aastatuhandete tarkused jne. Omamoodi lõbustav (ja õõvastav) kui kristliku ellusuhtumisega Ameerika president ja ta lähikondsed siin tekstis on. Finaal meenutab heas mõttes Sagani “Kontakti” (mis ei ole vinge raamat), taas saab kangelanna vestelda eiteakellega, iseendaga vist. Sarnaselt esimesele raamatule on siingi tõlkes oma koha leidnud küllaldaselt näpukaid.
“Nii toimiv liik näeb surma teise nurga alt kui inimene. Surm on yrride maailmas ääretult vajalik. Yrrid ei tuleks iialgi mõttele hakata hoidma defektseid liigikaaslasi. See oleks nende seisukohalt mõistetamatu, isegi idiootlik. Selle, mis ähvardab arengut, peab tapma. Loogiline. Kollektiivi ähvardavale ohule reageerivad yrrid surma loogikaga. Ei ole kedagi, kellelt paluda halastust, ei ole kaastunnet ega erandeid, niisama vähe on surmamise loogikal ühist julmusega. Sellised kaalutlused on yrridele täiesti võõrad. Nad ei mõista nimelt, miks peaksid nad meid hoidma, sest meie oleme ju neile täiesti konkreetseks hädaohuks.” (lk 445-446)
avaldatud mõtted
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar