Michael Burleigh – Kolmas Reich. Uus ajalugu (2010)

Mnjah. Raamat pole just pühapäevalugemine. Sissejuhatus ja esimene osa mõjuvad muude sarnaste tõlgetega võrreldes pisut harjumatult, tekst tõelistele politoloogia ja lähiajaloo sõpradele, kõik see Weimari vabariigi aegne segadus, päris kurnav on läbi seilata natsieelse Saksa poliitelu rägastikest ja umbteedest (ehk siis probleem selles, et ei tunne kõiki neid nimesid jne). Aga puhkust pakub muuhulgas Burleighi aegajalt päris vaimukas väljenduslaad, nt:

“Ka mittemarksistlikud parteid olid nagu üksteisest ööpimedusest mööduvad kurvad laevukesed ning nende mittekatoliiklastest valijad hüppasid parempoolse parda taga terendavale suurele alusele.” (lk 82); “Mõned vasakpoolsed liberaalid pidasid end sillaks kodanluse ja sotsiaaldemokraatide vahel, parempoolsed aga ühendasid rahvusluse ennast maksma paneva vaba ettevõtlusega. Katseid neid kaht parteid ühendada võib võrrelda kahe pruudita jäänud venna kooseluga maal, kus samasooliste abielu ei tunta.” (lk 85).

Teisest osast alates on heal juhul mõned musta huumori vilksatused.

Teisest viienda osani saab siis ülevaate natsliku riigi ülesehitustööst ja ideaalidest. No mida ülesehituseks pidada, on muidugi tõlgenduse küsimus. Veider on see, et kaks inimest, kes tabasid mind seda raamatut lugemast, arvasid automaatselt, et tegemist on mingis mõttes tasakaalustava või rehabiliteeriva ajalooraamatuga (ikkagi “uus ajalugu”!). Hea petekas, natsifännid. Burleigh annab vastu näppe nii mõnelegi tavaliselt positiivse näitena toodud natsimüüdile (mitte et neid müüte alljärgnevalt tsitaatide puhul üldse mainiks).

1930. aastate Saksamaa vangilaagrite pulbitsev seltskonnamelu, tore, et hinnatakse kõrgelt oma maa kodanikke:

 “Reeglid, ükskõik kas ametlikud või mitteametlikud, polnud mõeldud selleks, et teha laagrite majandamine hõlpsamaks, vaid selleks, et luua soodsaid võimalusi julmuste teatriks, et laagrielu ei läheks tüütuks, vaid koosneks lõpututest alarmidest ja draamadest. Sarnasuse otsimine nende laagrite ja tänapäeva distsiplineeritud kinnipidamiskeskkondade vahel, kus valitseb meelinüristav rutiin, on kohatu. /-/ Kui vangid ei saanud kunagi igavust nautida, siis valvurid, kellest paljud olid väga noored, leidsid aina uusi võimalusi sellest ülesaamiseks. Nad viskasid vangide mütse üle okastraataia ja käskisid need ära tuua, andes kolleegidele vahitornides võimaluse oma laskeosavust näidata. Kuna valvuritele anti põgenemiskatse ärahoidmise eest kolm päeva puhkust, olid nad põgenemistest aineliselt huvitatud, ning et mängu endale lihtsamaks teha, maalisid vangide riietele, keda arvati potentsiaalseteks põgenejateks, märklaud.” (lk 195-196)

Või üks viis, kuidas kirikut püüti kohandada natsismiga:

“Vana Testament dekanoniseeriti ja evangeeliumid kirjutati ümber kinnitamaks, et Jeesus polnud juut, kusjuures kõige rumalam oli väide, et ükski juut ei tööta puusepana. Jeesuse rahvuskuuluvus seati ümber kas nimetades teda aarjalaseks või eeldades, et galilealased polnud juudid. Tema pahandusi variseridega ja tegevust liigkasuvõtjate vastu vaadati läbi antisemitismi prisma. /-/ Halleluuja asendati heil'iga ja orvud laulsid “Püha ööd” uues versioonis:
Püha öö, õnnistud öö! Kõik on maas rahu sees.
Ainult kantsler, me võitleja, valvab üle Saksamaa.
Kannab hoolt meie eest.” (lk 244) (No tegelikult suhe kirikuga ikka parajalt keerukam kui see naljanäide.)

Või millise pühendumisega asuti steriliseerimise ja haigete hukkamise kallale:

“Kuid mis oli kaasaündinud “nõdrameelsus”? Saksa psühhiaatrite liit pidas selle all silmas idiotismi (IQ 0-19) ja imbetsilsust (IQ 20-49). Kuid need, kelle ülesanne oli välja joonistada sterilisatsiooniseaduse täpne ulatus, tahtsid lisada ka “kerge nõdrameelsuse” ehk debiilsuse ehk inimesed IQ-ga 50-70. See polnud enam akadeemiline küsimus, sest kui esimese kahe määratluse järgi kuulus steriliseerimisele sada tuhat inimest, siis viimane puudutas nelja miljonit, nende hulgas umbes kümmet tuhandet relvajõudude noorsõdurit. Küsimus oli selleski, et sugugi mitte vähe polnud madala intelligentsusega natsiparteilasi, kaasa arvatud tursked pruuni särgiga maapoisid, kes oli lollid nagu lauajalad. /-/ Eugeenika- ja meditsiiniajakirjad (mis tihti suuremat ei erinenud) olid täis artikleid, milles arutati, kas tõsiste kehaliste väärarengute hulka lugeda ka kaasasündinud puusanihestust, jänesemokka, hundikurku ja naise 140-sentimeetrist kasvu, või kas autistlikud geeniused võivad olla nõdrameelsed. Ehkki see kirjandus on detailseks vaatlemiseks liiga üksluine, on selle kõige rabavam joon halastamatu pedantsus, millega uuritakse isegi haruldasi hälbeid. Karjääri tehti mõttetute arutlustega selle üle, kas steriliseerida ka kääbuseid või kas parapleegikud võivad elada suguelu.” (lk 324-325). 

Ühe langetõbise naise hüvastijätukiri isale on imekurb (lk 353-354).

Pisut häbi öelda, aga raamat muutub kergemini jälgitavamaks alates kuuendast osast, kui jutt läheb natsi-Saksa 30ndate sisepoliitikast ja oludest II maailmasõja pöörasusteni (et noh, raamistik endale rohkem tuttav). Aga samas pöörab (vajub?, langeb?) raamat veelkord mitu korda süngemaks või tavamõistusele vastuvõetavamatuks – erinevate pogrommide ja mahalaskmiste ja muude tapmisvõimaluste mainimine lehtede kaupa sadade ja tuhandete ja kümnete tuhandete inimeste kohta muutub... hullumeelseks (tekst jälgib pigem seda, mis toimus tagalas, mitte rindetegevust – nö riigi tegevus), mul hakkas lihtsalt lugedes paha, mingitel hetkedel tunned, et need möödaminnes esitatud arvud ja hooplemised ja kellegi mõtestatud jura hakkab vastu, see ei saaks nagu tõesti toimunud olla. Aga no on. Sünge, väga sünge, sellele painele vastukaaluks sai siis loetud igasugu mudilastele mõeldud kirjavara. Ikka uskumatu inimsuse mülgas ja tohuvabohu avanes sellega, kui natsid tungisid Poola ja Nõukogude aladele ja asusid seal oma rassipoliitikat teostama. Kõik on kokku logistika.

“Need, kes andsid sõduritele käsu inimesi tappa, pidid hoolt kandma ka selle eest, et tapjad inimväärikusest liiga kaugele ei eemalduks, rääkimata sellest, et nad muutuksid krooniliseks alkohoolikuks või psühhopaadiks ja nii ühiskonnale jäädavalt kaduma läheksid. Nad ei tohtinud olla liiga metsikud. Eesmärk oli pigem anda neile võimalus võõranduda, mitte päästa valla neis peituvat kiskjat, ehkki varasem poliitika tihti just selleni viiski. Neil meestel, kellelt oodati ebanormaalseid tegusid, oli siiski vaja normaalseks jääda. Sellepärast püüdiski Himmler ühendada karmust väärikusega ja nõudis, et tapmistele järgneksid karsked “seltsimehelikud koosviibimised” söögilauas, kus arutataks “saksa vaimu- ja tundeelu peensusi”. Sellepärast otsiti ka vähem otseseid tapmismeetodeid, mis arenesid Vene vaimuhaigete õhkulaskmise kaudu mobiilse ja statsionaarse gaasitamistehnikani – uuendus, mis oli algul mõeldud pigem mõrtsukate psüühiliste kannatuste kui ohvrite eksistentsiaalse hirmu leevendamiseks. Ka otsene tapmine muudeti kiiremaks ja kavakindlamaks: jooniste abil näidati, kuidas neid toime panna.” (lk 536)

“22. oktoobri õhtul kella kuue paiku pandi Marazli tänaval ühe NKVD hoone all, mida kasutati Rumeenia 4. armee staabina, plahvatama viitsütikuga pommid. Neljakümne surmasaanu hulgas olid kindral Glogojeanu ja viis Saksa mereväeohvitseri, haavatuid oli kolmkümmend üheksa. Kindral Trestioreanu käivitas poolteist tundi hiljem karistusaktsioonid, mille käigus poodi laterna-, telegraafi- ja trammipostide külge umbes viis tuhat juuti ja kommunisti, kelle kaela riputati hirmutavad sildid. Üks ellujäänu nimetas Odessat “poodute linnaks”. Sellega karistusaktsioonid alles algasid. Saksa luure andmeil aeti järgmisel hommikul üheksateist tuhat juuti sadamasse, kus nad lasti maha või pandi bensiiniga põlema. Keskpäevaks andis Antonescu käsu hukata kakssada kommunisti iga surmasaanud Rumeenia või Saksa ohvitseri kohta ja veel sada iga madalama auastmega hukkunu kohta. Igast juudi perekonnast tuli võtta üks ohver.” (lk 546)

Toodud tsitaatide puhul tuleb muidugi rõhutada, et kõik ei käitunud ühtmoodi nagu valatult ja erandid ja nii.
Tõlke eesti keel on vahel segasevõitu ülesehitusega ja eks neid näpukaidki ole siin ja seal.

raamatumaailm
sirp