Päevakohane trendivihje: kuumal suvepäeval higistadeski saad jätta cooli mulje, kui võtad aksessuaariks mõne parajalt õhukese raamatu, millega endale tuult lehvitada. Eriti hästi sobib selleks minimalistlikult stiilne must LR sari, millel vähetuntud, aga hinnatud autori nimi on kaaskodanikele suurelt ja selgelt näha. Ja seega ühtlasi ka sinu eksklusiivne maitse. Soovitaksin Brochi eksootilise pealkirjaga novellivalimikku.
Olgu, vahetame žanri. Niisiis, Austria modernismiklassik, kellest Eestis tõlkija kinnitusel keegi paraku midagi väga ei tea. Tõsi, ega kümmekond aastat hiljemgi veebiavarustes näiteks väga palju leida pole. Aga kõrvutatakse Joyce’i, Prousti, Musiliga, Kundera suur mõjutaja jne.
Läbitöötatud stiil: novelli alguses lakooniline ja ökonoomne, kuigi luuleliselt kujundlik; siis aga intensiivistub kulminatsioonis ja sellele aegamisi lähenedes pikemateks põimuvateks nägemuslikeks lõikudeks. Lõpp jälle napp ja konkreetne. Tegelaste siseelu, muutused olukordades ja suhetes väljenduvad sugereerivates korduvates maastikukirjeldustes ja atmosfääriilmingutes: armastuses hõljutakse vapustavatesse ookeanisüvikutesse peitunud hingemaastike kohal; kui olukord kisub ängistavaks, tõuseb lämmatav „langetuul“ jne. See kõik on veenev ja tõlkes vähemalt hea lugeda, kuigi jah, Brochi on süüdistatud ka liigses keerukuses ja vastuolulisuses.
Keerukus selles tekstikogus tuleneb suuresti sellest, et lihtsale tegevusele, näiteks kirikusse minemisele, ilmub juurde teatav teine plaan. Mingid teised tähendused, olgu siis sotsiaalsed jõujooned või eeterlikud paralleelmaailmad, on alati kuskil argireaalse sees rohkem või vähem tuntavad: „See ei olnud nägemus, see oli teine reaalsus. /---/ Tundsin valulikku surveavaldamist mu enese reaalsusele, mille kallal olin oma nelikümmend aastat nikerdanud ja tööd teinud“. (57) Teist, või õigemini täielikumat maailma on ikka keerukam edastada, eksole. Nimiloos on realismist lihtsalt loobutud, ollakse mingis poolmütoloogilises Piibli-allusioonidega maailmas, kus sündmused arenevad „nõnda kiiresti, kiiremini veel kui unenäos“ – eksootilises mestiitside riigis, linnas nimega Soodoma, kus kergristleja Loth meeskonnaliikmetele pakub kupeldaja näiteks eeslineiu teenuseid, alligaator kopuleerub linnaväljakul peniga ja kogu jant käib minajutustaja gasellitarist õe ümber.
Eelnimetatud loos on ilmselged psühhoanalüüsi mõjud. Valgustatakse tegelaste teadvustamata siseelu, kiikse ja hoiakuid, tihti juba eelmainitud keskkonna kirjeldamise abil. Avaloos „Kerge pettumus“ toimub veidrates hoonetes ja koridorides ekslemine: vanas ja näiliselt madalas majas, mis asub uute ja kõrgete vahel nagu „murdunud hammas, /---/ jättes enda kohale õhuaugu, kust /---/ paistis tänavale kätte kord sinine taevas, kord pilvesein. Nüüd ühekorraga oli ta seal, rebitud välja üldisest struktuurist, milles ta asus; nii nagu kõigi inimeste rõivaste all peitub loomalik-inimlik nahk /---/.“ (5) Heledal ja soojal kõrgeimal korrusel askeldab lahedas kleidis blondiin lopsakate kaenlaaluste karvadega, heledad nagu hein – lihtsuseihalus. Helge ülaruum peegeldub antipoodina pimedas ja haisvas parkalikojas/nahaäris allkorrusel. Füüsiline ruum peegeldab psüühilist: „tundus, nagu peituks [külgnevate õuede] horisontaalsuses kõikide hirmude koetis, otsekui mingi labürint.“ (9) Bachelard'iliku ruumipoeetika kõrval leiame ka idee linnast ja selle ehitusviisist, kui inimese mõtteilma vormivast struktuurist (22). Broch ise on rääkinud mere mõjust mõtlemisele ja seda on ka selles kogus mitmes kohas erinevalt tunda – nii kõiksusse sulanduva avara sisemaastikuna, kui ka tasase, ent halvaendelise „niiske tumeda äärena“ (39) kaldakividel.
Kõik see veidrus pole kindlasti mingi kirgede tsirkus ja hämarate kalduvuste dekadents. Modernist Broch on ikkagi härrasmees, kes mingit edevust ei sallinud (40ndatel väljendas ta oma tülgastust kirjanduse kui edevuse ja ebasiiruse valduse vastu). Õhtumaade allakäigu pärast oli ta mures ja uut siduvat müüti otsis ta oma esseedes taga. Nii et ikka seesama I maailmasõjaga kulmineerunud poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse elu muutusteperiood on kõige tagamaaks. Suurtele muutustele välises elukorralduses saab taandada ka tegelaste isikliku elu läbielamised ja hoiakud, olenevalt tegelasest kas näiteks kaotatud kindlustunde või arutu nihilismi.
Senise traditsiooni murdumise ja hierarhiate kadumisega kohanematuse valudest ja ülesaamisest on lugu „Möödapurjetav pilv“. Eksistentsiaalne-metafüüsiline küsimine kasvab apokalüptiliseks prohvetlikuks painajaks: on arusaamine, et palveraamatu „valgetel lehekülgedel mustade kaante vahel ei seisa enamat kui kirjatähed“ ja põhimureks on, et „üks asi ei saaks teiseks üle minna, et maa ja taevas oleksid lahus, nii nagu Jumal käskis /---/. Sirged pargirajad põimuvaad omavahel, teevad ühe kaare teise järel, nad põimuvad kõlvatuks puntraks, milles kõik on ühetaoline, ja üksteisega põimudes kugistavad nad üksteist alla, üksteist samas üha uuesti sünnitades. /---/ sest suure vastupeegeldus väikeses on lõppenud, /---/ nüüd murravad vabadusse kõige salajasemad jõud, et valguda üle avalike väljakute.“ (28-29)
Viimase loo nimitegelane on aktiivne kommunist, kah oma aja ohver, naine kes loobub armastusest ja allub „inimlike institutsioonide meeletule vägivallale ja selles peituvale loogikale, mis on tugevam, kui inimese süda ja hing ja närvisüsteem, tugevam kui looduse ürgjõud.“ (71) Naine mürgitab pärast luhtunud terroriakti enda ja oma sündimata lapse, mees loeb sellest kõigest ajalehest.
Kõige rohkem istus mulle aga näidendilik „Õhtu otsa hirmu“, kus on hüsteerilist daniilharmsilikku absurdihuumorit. Lugu on selline, et švipsis noormees istub baari maha ja kuuldes tahtmatult pealt kõrvalistuva armastajapaari kõnelust, hakkab selles kaasa rääkima. Aga nii, et teised teda vist ei kuulegi. Tulemus on igatahes huvitav „kolmehäälne dialoog“, kus dialoogist väljasseisja teisi ikkagi kuidagi mõjutab, kuigi mida edasi, seda enam oma pooluimas. Õhtu areneb, mullikesed õlleklaasis üha paisuvad kuni lõhkevad. Armukesed kardavad vihase abikaasa kohaleilmumist, kes kõik ilmselt maha tapaks, too nagu ilmubki ja üha pöörasemaks läheb. Päris oivaline mõru õllepint pisikses nurgakõrtsus, oleks võind pikembki olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar