Erinevate lapsevanematega suheldes on mulle ajapikku selgeks saanud, et nende lapsed on neile igati andekad, erilised ja muljetavaldavad. Nii ka Huovinenile ta kolmas järglane Pekka. Kassiahastusega on seda raamatut kurblik lugeda, või noh, suisa sutt masendav. Vana inimese leplik, mõistev, ka ennastsüüdistav vaade noore mehe elule; kuigi palju mõistmatust ja enesepetmist, aga siiski pidetuse põhjuseid otsiv. Sellise teksti puhul ikka mõtled, kui eetiline on seda avaldada või lugeda. Raamat paneb muidugi mõtlema ka oma vanematele ja enda osakaalust hallide juuste tekitamisel.trakyllmaprokrastineerinj2lle
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar