“Tudu küla. See on juba päris metsinimeste elupaik. Ümber ringi metsad ja sood, niiet waew ligi pääseda. Inimesed on rumalad, ajalehti ei loe terwes külas keegi muu, kui ainult kooliõpetaja. Inimesed waatawad wanawara korjajase pääle kui mõne imelooma pääle, suud, silmad laiali, ja peawad sind koguni kolera külwajaks. On talusid kuhu sisse ei juleta lasta. Sõna Museum, paneb neid paris kohkuma, pole seda ennem sugugi kuulnud. “Mis asi see Muusejum on”. Ei aita siin ka pikk seletamine, see sõna käib juba üle Tudulaste mõistuse. Öö saatsime Tudu kooliõpetaja Weemi pool mööda Peaaegu niisamasugune kilplane, kui rahwas.” (Laurson, lk 34-35)“Viru-Jakobi elanikud on enam vähem ühtlased: kasvu poolest keskmised, heledate juukstega, mustajuukseline tüüpus tuleb harvem ette. Iseloomu poolest on virulane phlegmatik, ei armasta seltskonda. Ka ei või ta ettevõtlikkusega palju kiidelda: peremees, kelle vanemad mitu ja mitu põlve on talus elanud, peab “Riiamaa” mehele ruumi andma ja esivanemate talust välja kolima, sest ta ei julge talu ostu alla võtta, kuna “Riiamaa” mees lootusrikkalt kivistele väljadele asub, et maad omaks osta. Viimase paari kolme aasta jooksul olevat Avinurmest ja Lohusuust paarkümmend perekonda siia kolinud.” (Kuperjanov, lk 51)
03 november, 2010
Julius Kuperjanov, Leopold Laurson – Vanavara kogumisretkedelt 5 (2008)
Noored Kuperjanov (18) ja Laurson (16) käisid siis 1913.a Viru-Jaagupis vanavara korjamas, ja kus neid omakorda tühjendas Paul Raud (lk 6, 54).
vaata lisaks:
minevik
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar