Lugu siis sellest, kuidas inimesed ja deemonid jagavad elupinda ja mitte just üksmeelselt ja demokraatlikult. Päeval on deemonitu ja töine, pimeduse saabudes (natuke arusaamatuks jäi, kas on mingit vahet talvisel ja suvisel ajal, pimedus tundus saabuvat üsna staatiliselt) tõusevad maapinnast kurjad ja pahad deemonid, kes tapavad ja järavad inimesi ja muid jahiloomi. Ainus, mis aitab, on loitsumärkidest turvatsoon, kuhu deemonid sisse ei saa – kui loitsumärgid on 100% korralikult teostatud (aga noh, kui mitte, siis teadagi, tükkideks rebitakse). Pole hullu, päikse tõustes deemonid jälle lännu. Inimestel on müüte, et kunagi saadi deemoninuhtlusest lahti (arenenud tehnoloogia ehk loitsuülimärgid!). Aga toona jäädi loorberitele puhkama ja siis kolmsada aastat tagasi ründasid superhävitavalt deemonid ja kunagisest hiilgavast tsivilisatsioonist on järgi jäänud närused külad ja mõned kindluslinnad (mis kõik, muidugi, loitsumärkidega kaetud). Ja jutt ka selline, et kord tuleb aeg, kui Kalevipoeg, ei, Päästja tuleb järelejäänud inimkonda deemoninuhtlusest päästma – kui inimesed on küllalt kahetsenud jne. Nojah. Podiseb katel ja koorumas on hoopistükkis uued ja jumalavallatud kangelased.
Arleni lapsepõlv kehastab kenasti sama põhimõtet, kuidas Morrison laulis isast ja emast ühes oma laulus. Samuti jutlustatakse kergelt võrdõiguslikkust – ka naised (nagu Leesha) ja sandid (nagu Rojer) on (täisväärtuslikud) inimesed. Ja raamatu päris popiks teemaks on see, et kui noorelt ja kui palju kordi naine rase on, et ikka tittesid kõikjal vedeleks (miks see lause on kerges vastuolus eelmise lausega, ei oska nüüd öelda). Esimene märk peategelaste ristumisest on alles 394. leheküljel, eelnevalt tuleb siis rahulduda kangelaste dramaatiliste loomislugudega, või õigemini eriliseks küpsemisega. Tekst pole just alaealistele mõeldud põnev meelelahutus, nii on päris räige Leeshaga juhtuv üksildasel teel enne... enne... Maalingute Mehega kohtumist. Aga, möllu saab kogu raamatu jooksul igati normaalselt, ehk siis inimesi ja deemoneid lüüakse küllaga mättasse, lihtsad inimesed võivad olla kangelaslikud (või väiklased) ja kõrged aukandjad reetlikud (või üllad). Õnneks pole vist palju tähtsamaid tegelasi (nagu Martinil), keda järgmise tõlke ilmumiseni meeles pidada. Hüva meelelahutus.
“Kivideemonitega võrreldes olid liivadeemonid väiksemad ja nõtkemad, kuid sellegipoolest olid nad üks tugevamaid ja paksema soomusega maa-aluste tõuge. Kivideemonite suurte tuhkhallide plaatide asemel olid neil väikesed teravad soomused, mis määrdunud-kollastena ei paistnud luidetel peaaegu üldse silma, ning nad jooksid neljakäpakil, sellal kui kivideemonid seisid küürutades kahel jalal.
Ent näo poolest olid nad samasugused; koonukujuliste lõugade vahelt turritamas kihvaread, sellal kui pilusid meenutavad ninasõõrmed asetsesid tagapool, otse suurte laugudeta silmade all. Otsmikult kaardusid üles ja tahapoole jämedad luud, tungides teravate sarvedena läbi soomuse. Nende otseesised tõmblesid lakkamatult, kui nad langetatud päi tuhnisid tuule käes igavesti liikuvas liivas.” (lk 317)
Eelnevalt juhtis üks lugeja tähelepanu sellele, kui palju on tõlkija kasutanud sellist väljendit nagu “pulkas silmad” (ja erinevad silmade pulgatamised – mõneti meenutas see multifilmidest tuttavat ilmselgelt võimatut füsioloogilist nähet) ja tõepoolest, raamatu esimeses ja viimases kolmandikus on seda väljendit kasutatud huvitavalt ja harjumatult palju, mis paneb omakorda mõtlema, et kas originaalis on autor samuti ohtralt kasutanud mõnd kindlat keelevärdjalikku väljendit ja millist siis.
Nikluselt seekord hea kaanekujundus (natuke meenutab Besterit), samas ei oska öelda, missugust stseeni peaks kaanepilt illustreerima, maalingutega kutt sellist mordat tekstis ei kohanud (kui, siis enne maalinguid – või olin tõesti tähelepanematu).
“Mees pöördus järsult, pühkis sõrmed verest puhtaks ning marssis Rojerist ja Leeshast mööda. Leesha märkas nüüd ta nägu, kuigi selles oli vähe inimesesarnast. Tema pea oli üleni paljaks pöetud, tal polnud kulmegi, ning juuste asemel ilutsesid tätoveeringud. Need moodustasid sõõri ta silmade ümber ja katsid pealage, ääristasid kõrvu ja laiutasid põskedel, ulatudes koguni lõuani ja huulte ümber.
/-/
Mees viskas hõlsti seljast, jäädes niudevöö väele, ning Leesha nägi, et tätoveeringud ei piirdu ainult tema peaga. Loitsumärgid katsid ta lihaselisi käsivarsi ja jalgu keerukate mustritena, küünarnukkidel ja põlvedel olid suuremad loitsud. Seljal laiutas kaitsering ning keset jõulist rinda paistis veel üks suur tätoveering. Iga toll temast oli nagu elav loitsumärk.” (lk 436)
2 kommentaari:
Mulle tuli pähe, et Aarne Vasara piltidel on inimestel säärased imelikud silmad. Väiksemana ei saanud kuidagi aru, mismoodi saavad inimesel silmad sedasi olla, ja vahtisin neid lummatult, aga nüüd tean, et need olidki pulkas silmad.
Aga seda kaanepildielukat kirjeldati minu arust kusagil muistses tekstis. Mäletan, et ühe koha peal võtsin kaanepildi tekstiga võrrelda ja tundus sarnane.
hmm, mõtsin, et see on äkki see pikaajaline sõber kivideemon, enne kui tal jäseme otsast raius.
kuigi sel ajal ta tõesti polnud Maalingutega Mees.
või siis tõepoolest selle Aanoki hauakirjade stseen?
Postita kommentaar