“Anderson ohkas ja valas kohvi juurde. “Hamish Macbeth, ma arvan, et see on üks niisugune juhtum, mida sa kunagi ei lahenda. Tunnen seda kondiotstega.”” (lk 99)
Nagu Beatonile
kombeks, läheb mõrvani küllaga aega ja lehekülgi ning selle
jooksul saab selgeks seekordne Hamishi nukker (või ebamugav) olukord
– ta on nüüd korraga ülemaks puhtusefriigist politseinikule ja
Priscillaga kisub kah viltu. Ja küla asustab üks tüütu ja libe
rändur, kes tekitab kohapeal parajat segadust (kes küll varastab
arstilt morfiini ja seltsilt annetusi?). Millele niisiis järgneb
teose pealkirjas väljendatu – ja üsna jõhkralt.
Mõrvarikandidaatideks on eelkõige küla enda elanikud või õigemini
Hamishi head tuttavad, mis tekitab mehele palju tuska. Üleüldse,
külaelanikud muutuvad teineteise vastu üsna väiklaselt sapiseks ja
selgemalt mõtlejad kogevad seetõttu meelehärmi. Häda kui palju ja
leheküljed muudkui lippavad, kes küll on see, kes mõrva teeb. Aga
siis välgatab Hamishile idee ja lahendus ongi ootamatult lihtsalt
pliks-plaks käes. Nojah, peale sellist pingelangust puhkeb
romantika, mis järgmises raamatus lõpu saab. Vähemalt pääseb
Hamish oma majapidaja-politseinikust.
Saab täiendada
eelmises postituses toodud eestikeelse Hamishi kronoloogiat –
tasapisi avaneb võimalus kogu lugu õiges järjekorras lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar