Mõnele moralistile
mõjuks see romaan ehk häirivalt. Eks see vähe veider ole, et peale
kogemata ajarändu satub peagi 15-aastaseks saav tütarlaps olukorda,
kus ta peab laskma endale lapse eostada (ehk hakkama iseenda lapseks
või emaks) ja selleks otsib ta ise või pakutakse talle
paralleelmaailmast isakandidaate (kes on valmis end vastavaks aktiks
nooremaks moondama). Või muidu tütarlaps sureb. Ja noh,
keskealised mehed / vaimud on selleks teoks valmis, vaid neiu
pipardab ja satub hooga armastama üht tüüpi (elavana
kuuekümnendatel ja surnu / vaimuna üheksakümnendatel). Kuna
tegemist triloogia avaosaga, ei saa (veel) öelda lõpp hea, kõik
hea.
Nojah, lugu siis
umbes selline. Aastal 2009 käib ringi üksikvanema 14-aastane tütar,
kes saab ühel talvisel hommikul emalt ootamatud juhtnöörid, mille
tulemusel satub ta ajarändu ehk paiskub 1993. aasta Nõmme kanti
(Harriku talv on üldiselt selline tähelepandamatu). Seal avaneb
talle maailm (Vana Maailm?), mis on midagi muud kui tavareaalsus –
kõiksugu salapärased olendid jne, vaimud kõnnivad läbi seinte ja
mittevaimud teleporteeruvad sinna-tänna, üsna juhtmevaba olek. Ja
vaata vaid, ema salajastel fotodel ja maalidel olevad inimesed ja
elajad ärkavad ellu ning oh imet, temagi on nüüd üks neist.
Selgub, et tütarlaps võib olla Rändur – omamoodi messias, kelle
tulekut on ennustatud.
“Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Ülemiste vanake, kuulsuste sarnased golemid... Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik.” (lk 353)
Tütarlaps avastab
peagi ajarändamise mehhanismi (mis on kahjulik hammastele), aga
kunagi ei pääse tagasi 2009. aastasse (sest vennad Saatus ja Surm
ei lase). Teise reaalsuse fraktsioonide vahel toimuvad mitmed
kokkupõrked ja heade tegelaste osakaal väheneb natuke, ent seda
huvitavam peaks olema triloogia avaosale järgnev. Tütarlaps leiab
sõpru ja ootamatuid vaenlasi ja valitseb üsna süüdimatu
üleloomulikkus. Raamatu lõpp läheb päris kiireks ja natuke käest
ära, tundlemist ja mesijuttu ning elavate ja surnute
armastusavaldusi pendeldab mitmest suunast, olen vist liialt vana
selle nautimiseks.
“Ma rääkisin talle lühidalt kõigest, mis minu ja elava Martiniga vahepeal juhtunud oli ja tema kuulas, näol vastakad tunded. Mõtlesin, et ei tea, kas ta käsib mul veel tagasi minna. Ei tahaks nagu... Olin just järeldusele jõudnud, et mulle meeldib surnud Martin rohkem kui elav. Temas lihtsalt oli seda “miskit” rohkem.” (lk 424)
Noorteromaan, mille
puhul ei oska paralleele tõmmata, pole suurt tuttav vastavaga
(Mcleod, Elfgren, Raba); Vana Maailm meenutab pisut de Linti (kuigi
sel pole just müütilist sügavust, enamus siin käsitletud
tähtsündmusi ja konfliktetoimus 20. sajandil). Campi plusspunkte
saab Ülemiste vanakese sissetoomise eest (lk 224 jm). Põnev on
1993.a. olude kirjeldus – autor ise polnud sel ajal sündinudki.
Nimelt toimub palju tegevust Nõmmel ning praeguses Hiiu
gümnaasiumis. Et endalgi oli sealse tollase aegruumiga mitmeid
kokkupuuteid, siis tundub koolielu ja koolipidude kirjeldus natuke
mööda ja suhkrusena (hehe, suupistete valik ja partnerite wishlist
valentinidiskol), autorile on vast minevikku ilustatud, avatud
koolipeod oli päris jõhker meelelahutus, kus verise ninaga pääsemine oli päris positiivne nähtus. Samas mis siin ikka
targutada, on mis on. Vahest on tekstis ehk palju komasid ja
hüüumärke. Reaktoris päris tummine arvustus, ma ka ei mäleta, et
1993 oleks Sõõrikukohvikus praadi süüa saanud, siis oli see veel
väike hall plastlaudadega punker. (Tähtis ja oluline tähelepanek
muidugi.) Ent milline julgus eri kümnendite vahel liigelda,
ambitsioonikas värk; eks siis näe, miks oli vajalik kord 1977.
aastasse põigata, hetkel jääb veel hämaraks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar