Trull Sengar could only wonder, what bred such certainties? What made a people so filled with rectitude and intransigence? Perhaps all that is needed... is power. A shroud of poison filling the air, seeping into every pore of every man, woman and child. A poison that twisted the past to suit the mores of the present, illuminating in turn an inevitable and righteous future. A poison that made intelligent people blithely disregard the ugly truths of past errors in judgement, of horrendeous, brutal debacles that had stained red the hands of their forefathers. A poison that entrenched the stupidity of dubious traditions, and brought misery and suffering upon countless victims.
Power, then. The very same power we are about to embrace. Sisters have mercy upon our people."
Jättes maha Malazani impeeriumi maailma, hüppab MT hoopis teisele kontinendile, kus on omad kuningriigid ja rahvad. Alguses oli harjumatu täiesti uude maailma sattuda, kus polnud ühtegi tuttavat jumalat ega tegelast. Kuigi Tiste Eduri rass on eelmistes raamatutes poole varbaga olemas, keskendutaksegi nüüd selles osas just neile. Nemad on elanud isolatsioonis, mis sündinud sadade tuhandete aastate tagusest sõjast K'chain Che'mallede vastu. Ei hakka süžeed ümber jutustama. Nad elavad põhimõtteliselt isolatsioonis muust maailmast, oma traditsioonide ja konservatiivsete kommetega. Nendele vastandub Letherii kuningriik, mille jumalaks on raha ja võlg.
Letherii kuningriik peab end progressiivseks, arenenud tsivilatsiooniks, sest nad on kõige tugevamad ja rikkamad. Rikkust kogutakse teiste arvelt ja olelusvõitluses pealejääjad ongi need õigemad ja tugevamad. Vaesed pole päris inimesed, vaid kasutud... või orjad. Letherii on kuningriik, mis vallutab naaberriike ettekäänete najal, mis meenutavad USA taktikat Iraaki tungimisel. Väiksemad rahvused alistatakse umbes samamoodi, nagu kunagi tapeti ja mürgitati Ameerika põlisrahvused. Iseenda õigsuses kindel, pöörab kuningriik oma ahned silmad Tiste Edurite maale, kust saaks ressursse ja orje.
Kogu selle surelike maailma sagina taga on üks varjatum jõud, kes tahab levitada kannatusi ja värdjalikkust. Selleks hakkab ta Tiste Eduritega manipuleerima, luues ühe koletuslikuma tegelase: Rhulad Sengari. Tulevane imperaator, kes sureb kuid on siiski surematu. Kohtuvad kaks jõudu: ühelt poolt ülbe ja korrumpeerunud kuningriik, kus rikkus on jõud ja jõud on õigus. Teiselt poolt tõuseb selle vastu iidne rahvus, keda alguses metslasteks peetakse. Sandistatud Jumal kasutab ära inimlikke nõrkuseid, et endale teenreid leida. Verejanu, ahnus, väiklus, hirm.
Tekstis on seekord rohkem sees aeglast tempot, mis luuakse peategelaste sisemonoloogide ja arutluste kaudu. Mis on hea, mis on halb. Ühest küljest lisab tegelastele dimensioone, teisest küljest aeglustab raamatu kulgu, kuigi lõpus on selliseid lahinguid ja madinat, mis Tolkieni häbisse jätaksid. Kõige toredam on just müütiliste tegelaste kujutamine, kus kaks olendit lõpuks üksteise vastu sammuvad ja kuigi võitlemas on vaid kaks olendit, tundub nagu oleksid märulisse mässitud terved armeed.
"One such well had become, long ago, a place of worship. Treasures were flung into its depths. Gold, jade, silver and living sacrifices. Drowning voices had screamed in the chill water, cold flesh and bone had settled on the pale floor.
And a spirit was fashioned. Fed on blood and despair, beseeching propitiation, the unwilling surrender of mortal lives. There were mysteries to this, she well knew. Had the spirit existed before the worship began, and was simply drawn to the gifts offered? Or was it conjured into existence by the very will of those ancient worshippers? Either way, the result was the same. A creature came into being, and was taught the nature of hunger, of desire. Made into an addict of blood and grief and terror."
Selle osaga saab selgemaks, kui suur raamatus olev universum tegelikult on. Vihjatakse vahel ka kontinentidele, mille kohta käivad õudsed kuulujutud ja mida pole täielikult avastatud. Viimased paarsada lehekülge lendasid õues, palavas varjus istudes.
Ahnust ei saa tappa. Saad tappa inimesi, rahvuseid. Neid hävitada, kodud maha põletada ja ise troonile istuda. Aga keegi ei saa tappa ahnust ega võimuiha. See nakatab kõiki võrdselt ja toob välja koletised meie tsiviliseerituse pinna alt. Rikas kuningriik, kus jumalaks on kuldmünt ja enamik inimesi elab allpool vaesuspiiri või on põhimõtteliselt võlaorjuses, laguneb laiali võrdlemisi lihtsalt ja need, kes on reaalsusest irdunud ning kükitavad paleedes, jäävad suu ammuli küsima "kuidas see kõik nii kiiresti laiali sai vajuda?"
7 kommentaari:
Kas Eriksoni maailm on oma fantastilisuselt rohkem lähemal Tolkienile kui GRR Martinile?
Absoluutselt mitte kummalegi. Ta on nii erinev oma väljamõeldud maailma kontseptsioonilt ja kompositsioonilt ja selle avamisviisilt teostes. Mina ei suuda ühtki vähegi adekvaatset paralleeli varasemast fantasykirjandusest lihtsalt leida. Selle nähtuse nimi ongi sotsiaalteadustes vist "paradigma vahetus".
Ses mõttes, et erinevat maagiat ja päris elus töötavaid mütoloogiaid ja religioone tegevuses on siin muidugi tohutult, ses mõttes Martiniga pole üldse sarnane, aga kõige selle pöörase maagiate-mütoloogiate paabeli juures on kogu see maailm oma detailsuses nii paganama realistlikuks tehtud, et ei taha kuidagi ka Tolkieni mõnetist vanaaegset muinasjutulisust/ mängufantaasiamaailmalisust paralleelina aktsepteerida.
Martinit pole lugenud ja ausalt öelda ei tõmba ka väga selle poole... kuna sellel on, nii palju kui siiamaani näinud-kuulnud, siis suur fantasy mekk küljes. Et nagu mõõgad ja draakonid ja selline "tavaline" asi. Ilmselt eelarvamus.
Põhiline erinevus Tolkienist on reaalsusaste. Et kuigi Malazani värk toimub kuskil väljamõeldud kohas jne, siis on see siiski reaalseks jäetud. Tolkien on poeetiline ja ta üritaski sellist muinasjutulist mütoloogiat teha, ehk siis kaasaegset mütoloogiat niiöelda.
Erikson ei hellita lugejat, ei lihtsusta midagi. Rohkem selline "näe vaeva, siis tuleb ka armastus" suhtumine.
Baasis on paralleel tõmmatud RE Howardiga... mis mind natuke hämmastas (ok, pole senini suutnud REHi suuremaid maailmu lugeda).
Martinil on jah see mõnevõrra tüütu draakoniliin, ent see eelkõige selle tibi pärast käib närvidele.
Hmm, Malazani jumalad mõjuvad niisiis reaalselt?
Paralleeli REHiga tõmbasin mina, aga ma rõhutasin ju seal ka, et see on selline hästi õrn ja mõtteline ja pigem nagu tunnetuslik paralleel. Et kui REH on justkui lapsena loetud karuaabits, siis Erikson on kui võõra valdkonna dissertatsioon... aga midagi raskestidefineeritavat sarnast ma neis leian. Erikson on lihtsalt sajakordne edasiarendus ja kasvamine. Aga maailmad on väga üldises plaanis sarnased... need lõputud kõrbed ja tühermaad, üksikud linnad, millel tume ja maagiarohke minevik, palgamõrvarite gildid, ususektid, kümneid erinevaid impeeriume ja kuningriike, eri ajastute ja kultuuride jumalused omavahel kõik reaalajas koos tegutsemas ja üksteisega sõdimas. Ja kõige selle keskel tavaline inimene oma ellujäämist teostamas. Ja ses mõttes polegi sisulist vahet, kas see tavaline inimene on barbar/piraat/kuningas Conan või Malazi Impeeriumi ohvitser Whiskeyjack või keiserlik ajaloolane Duiker või kes iganes. Et siis nende maailmade võõras, ohtlik ja nõiduslik õhustik on sama.
Karsa Orlong meenutab REH Conanit küll, aga rohkem ma paralleele ei tõmbaks. Ses mõttes, et Malazani sarjas konkreetselt kangelasi ega õilsaid tegelasi pole. Kõik on liiga inimlikud ja tihti on loo sisu selles, kuidas jääda võimuvõitluses "inimeseks". Kui kohtuvad tohutud, kolossaalsed jõud ja kuidas siis surelikud (ja isegi jumalad) sellega toime tulevad. Vaimselt just.
Duikeri tegelaskuju on mu jaoks väga huvitav, kuna ta on endine sõdur ja nüüd ajaloolane. Siis läbib DH osas Coltaine'i "koerte keti" ja maailmavaade ja arusaamine muutub tohutult.
Postita kommentaar