Tegemist siis sellise raamatuga, mida
peaks teist korda lugema, et kogetut kuidagi laiemalt
süstematiseerida (kindlasti!) ja rohkem kaasa mõtelda (unistada
tuleb!), esimene lugemine on kui aknast kivi vaatlemine (aga ehk
tegemist strugatskiharjumatusega?), alles takkajärgi nüüd mõtlen,
et pidanuks sellele või tollele rohkem tähelepanu pöörama.
Tõlkija märkused on üsna suunavad ja tõlgendavad (nt lk 342 –
Andreist ei saa õiget kommunisti), ent samas tõepoolest hea
abimaterjal (sellele vaieldakse vastu siin; mõne mõiste teadmiseks
peaks küll piisama põhiharidusest), kõiksugu vene kultuuri
allhoovuseid ise küll välja ei nokiks.
On Eksperiment (kuskil?), kuhu satuvad
inimesed vabal soovil 20. sajandi eri aegadest (hingede ränd?). On
ühiskond või midagi sellist, kus inimesed teevad üht tööd,
seejärel loositakse järgmise töö peale jne – et järjepidevust
ei tekiks. Nii on Andrei prügivedaja, uurija, toimetaja, nõunik (ja
raamatu lõpus juba maauurija). On natse ja jänkisid, on pilud ja
venkud; kõik saavad suheldud ja oma seniseid kogemusi jagatud –
aga “Eksperiment on Eksperiment”, inimesed kui vabakäiguvangid
kuskil tehisilmas, ning muidugi tekivad häirivad küsimused. Teadagi
– kui suur on vangilaager, milles on asja mõte, milleks selline
tehislik, kunstlik ühiskond. Inimesed kukuvad mässama, aga miks?
Sest kästakse? Pööblil on nii kombeks? Milleks selline
katsetamine? Põhimõtteliselt on teksti puhul tegemist
psühhedeeliaga (paavianid!), sellised elavad dialoogid ja väga
libisev sisu, muuhulgas Andrei ilmade vahel: visiit Punasesse
Hoonesse või kõrbekõne skulptuuridele, ohjaa. Ja mis on küll see,
mida nimetatakse Eksperimendiks. Izja on vägev (kuhu Tumm kadus?).
Huvitav, kas on olemas miski eesti ulme
äratuntav mentaliteet (mõnelgi puhul saab rääkida, et sel autoril
eeskujuks / inspiratsiooniks vene või nõukogude autorid vms), kas
peale estronautide või koulude on midagi omapärast.
“Järsaku äärel tundis iga inimene end kummaliselt. Pealegi tekkis siin ilmselt kõigil, kes maailma siit vaatasid, tunne, et see jaguneb kaheks võrdseks pooleks. Läänekaares lõputu siniroheline tühjus – mitte meri, ega isegi mitte taevas, – vaid just nimelt sinirohelist tooni tühjus. Siniheleroheline Eimiski. Idas – hoomamatu, otse üles kõrguv kollane massiiv kitsukese astanguga, millel asus Linn. Kollane Sein. Absoluutne Kollane Massiiv.
Lõputu Tühjus läänes ja Lõputu Sein idas. Polnud vähimatki lootust neid kahte lõputust mõista. Võis vaid harjuda. Need, kes ei suutnud või ei osanud harjuda, katsusid järsaku serval mitte käia ja seetõttu võis siin harva kedagi kohata. Praegu käisid siin veel vast ainult armunud paarikesed, ja needki enamasti öösiti. Öösiti kumas kuristikust nõrka rohekat valgust, nagu kõduneks miski seal sügavikus juba sajandeid. Selles helenduses paistis järsaku karvane serv hästi, rohi oli siin kõikjal hämmastavalt lopsakas ja pehme...” (lk 204)
“Võta või müüdid! See on ju teada asi, et lollpead on maailmas masendavas ülekaalus. Aga see tähendab, et igale vähegi huvitavamale sündmusele oli suure tõenäosusega tunnistajaks mõni turakas. Ergo: müüt on tegeliku sündmuse kirjeldus idioodi vaatepunktist ja poeedi töötluses. Kuidas kõlab, ah?” (lk 338)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar