Bella kasutab
huumori klassikalist võtet ehk siis kirjutab lahti või arendab
kultuuriloos tuntud narratiivid nö ootamatus võtmes edasi (samas,
sellega ei saa liiga äärmusse minna, ning autor väldib sedagi),
püüdes senise kogemuse seisvat vett tormiks veeklaasis muuta. Nii
on siin raamatus ümberkasutamist leidnud Kippeli, Bornhöhe,
Kallase, Vilde, Lutsu rohkem või vähem tuntud loome, samuti on siin
multifilmikangelasest operaator Kõpsist innustunud lugu; kogumiku
lõpetab “Kalamaja klistiiribandiit”, mis on ehk algusest otsani
Bella autentseim tekst.
Tekste ühendav
joon on (peale kultuuriloolise nö aluspõhja) ehk sadomaso ja teatav
seksuaalne vabameelsus, mis siis kõikides lugudes rohkem või vähem
maitsekalt avaldub – sest väikekodanlikku lugejat tuleb ärritada
jms; tõepoolest, mõnel puhul on see naljakas, mõnikord taas
piinlik. Nii on Kippeli Meelis keskaegsete preestrite himuobjektiks;
Lutsu Teele on domina, kes leiab rahuldust (või õigemini kodanlikku
maharahunemist?) alles Tootsi maavillases sõbralikkuses; Kallase
külaelu jutud on omakorda üsna lõdvalt masohhistlikud (samas ehk
probleem selles, et ise pole tuttav Kallase tekstidega), tähelepanu
all esimese-öö-õigus ja kupja piitsutamisega kaasnev erutus. Ehk
teravaim pliiats pinalis on Bornhöhe reliikvia töötlus, kus
filmist inspireeritud tegelased on uue sisu saanud – tõsi küll,
paratamatult perverssema (samas läheb Bella ehk liialt ülemeelikuks,
surudes neile kätte mobiilid või maasturid jne; samas eesliga
Schenkenberg on vaimukas).
“Tokiga lõkkeaset kohendanud Gabriel heitis küljele ning tema silmad puurisid halastamatult siniverelise, süütuse kaotanud aadlineiu valget ja tukslevat ihu. Preili von Mönnikhusen hoomas tänu naiselikule empaatiavõimele, et Gabriel soovib ka pärast armastuse kõrgemate vormidega tegelemist end jätkuvalt visuaalselt stimuleerida. Vapper võitleja sai luba küsimatagi täita oma salakire: õhu- ja päikesevanne võttev rahutu preili vahetas pidevalt poose nagu fotomodell – oli mõne aja selili ja siis keeras jälle kõhuli või külili.” (lk 32)
/-/
“Abtiss puudutas ettevaatlikult Agnese siniverelist tukslevat ihu. Puudutatav püüdis Magdalena agressiivsemaks muutuvat lähenemiskatset tõrjuda, üritades ründaja haardest välja libiseda.
Leeki löönud kire foonil heitis abtiss endalt viimase kui kehakatte. Paljastus tselluliidist puretud keha, mida kroonijuveelina kaunistasid kõhul lotendavad rasvavoldid ja süldina võbelev vormitu paks tagumik.” (“Agnese ja Gabrieli juhtumised Tallinna all”, lk 40)
Operaator Kõpsi
filmimised Tšehhi sadomasolaagris ja klistiiribandiidi
puhastusaktsioon Kalamaja naiste seas on ehk Bella omaloomingulisemad
tekstid, kuid samas kuidagi tüütud ja lohisevad (või – ei teki
võrdlusmomenti algupäranditega, nagu teiste tekstide puhul?), eks
oma jälje jäta päevakajalisus. Lisaks sadomasole kasutab autor
lugudes kerget võõrandumisefekti, näiteks ajastatutele
mittesobivaid väljendeid või võõrsõnu; sellega läheb ehk liialt
vaimutsemiseks või efektitsemiseks. Ühesõnaga, Bella tegutseb
huumoriklassika raamides, pakkumata sinna muud uut kui dominade või
preestrite põhjustatud punasetriibuliste kannikate rohkuse. Noh, eks
Juur on omale kaasvõitleja saanud, elagu elurõõmus labasus.
“Toots uudistas sadomaso-keldrit kõrgendatud uudishimuga, näppis kõiksugu nahast vidinaid ja kette ning andis kambrile kiitva hinnangu:
“Vaat, punanahad elasid Ameerikamaal ka koobastes ja mina, vana narr, ei teadnudki, et Paunveres selline on!”
“Hakkame nüüd pihta! Võta riidest lahti ja tõmba nahkrihmadest stringid jalga, randmetele ja pöidadele pane need nahast rõngastega mansetid. Ruttu!” ei hellitanud domina Raja.” (“Kevadised hallid varjundid”, lk 94)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar