Raamatut on lihtne kokku võtta – inimkond on liialt suur ning
eluks ja heaoluks vajalike ressursside nimel bioloogilise
mitmekesisuse hävitamise ja hävinemise üks aspekte on see, et
muidu liigispetsiifilised viirused otsivad uusi peremehi, ning
inimkond näib neile olevat paratamatuks kuid ka teretulnud
katseeksemplarideks (nt lk 344). Raamatu kohta ei ole suurt midagi
muud öelda. Hävib loodus, pääsevad valla muidu üsna lokaalsed
viirused, mis senini eksisteerinud oma tingimustes. Ja viirused on
nii lollikindla ehitusega, et võivad katsetada miljardeid viise
erinevateks levimisvõimalusteks. (Omakorda hulleim neist viirustest paistab olevat gripi katsetused – millal viimaks kohandub see linnugripp inimeselt
inimesele kanduma; millalgi see peaks juhtuma.)
Quammen on kirjutanud köitva raamatu viimaste aastakümnete
bioloogide ja meditsiiniteadlaste uurimustest loomsete päritoluga
viiruste erineva mahuga puhangutest. Milline neist võiks
pandeemiliselt vallanduda (arvatavasti midagi muud kui
siinkirjeldatud – senikogematu üllatus nagu hispaania gripp).
Juhuste värk. Või kuidas HIV eelmise sajandi algul Kamerunist
levima hakkas, jagunedes eri vormideks. Ja mis kõik veel. Ohtralt
mõtteainet mitmeks õhtuks, alljärgnevate tsitaatide lugemine ei
anna õigustust raamatu lugemata jätmiseks.
“Kõige otsekohesem vastus on selline: inimtegevusest tingitud ökoloogiline ebastabiilsus põhjustab loomset päritolu patogeenide ja inimpopulatsioonide vahel tihedamaid kontakte kui eales varem, samas kui inimeste loodud tehnoloogia ja inimeste käitumine levitavad neid patogeene laiemalt ja kiiremini kui eales varem.” (lk 44)
“Eduka parasiidi esimene reegel? Müksomatoosi edu Austraalias pakub sellest tavatarkusetombust, mida ma eespool mainisin, midagi erinevat välja. See ei ole: “Ära tapa oma peremeest.” See on: “Ära põleta oma sildu enne, kui oled need ületanud.”” (lk 344)
“Epstein rääkis asjaolusid pehmendades kahest erinevast, kuid omavahel seotud zoonootilise ülekande mõõtest: ökoloogiast ja evolutsioonist. Elupaiga häirimine, jahipidamine, inimese kokkupuude tundmatu viirusega, mis end loomses peremehes varjab – see on ökoloogia. Sellised asjad juhtuvad inimeste ja teist tüüpi organismide vahel ja praegu võib seda näha. RNA-viiruse paljunemis- ja mutatsioonimäär, viiruse eri tüvede erisugune edu, uue peremehega kohanemine – see on evolutsioon. See toimub mingi organismi populatsiooni sees, kui populatsioon aja jooksul oma keskkonnale reageerib. Kõige olulisem asi, mida evolutsiooni ja, nagu Darwin ja tema järeltulijad kirjeldasid, selle esmase mehhanismi, loodusliku valiku kohta meeles pidada, on see, et sel pole eesmärke. Sel on ainult tulemused. Vastupidist uskuda tähendab teleoloogilist arutlusviga, millel on emotsionaalne veetlus (“vihmametsa kättemaks”), kuid mis viib eksiteele.” (lk 394)
“Eksperdid on meid selliste faktorite osas hoiatanud ja nimekirja teha on piisavalt lihtne. Me oleme oma populatsiooni suurendanud enam kui 7 miljardi tasemeni. Me oleme sujuvalt teel 9 miljardini, enne kui meie kasvutrend tõenäoliselt tasandub. Me elame suure tihedusega paljudes suurlinnades. Me oleme tunginud ja me jätkame tungimist viimastesse suurtesse metsadesse ja teistesse planeedi metsikutesse ökosüsteemidesse, katkestades nende füüsilised struktuurid ja ökoloogilised kogukonnad. Me raiume endale teed läbi Kongo. Me raiume endale teed läbi Amazonase. Me raiume endale teed läbi Borneo. Me raiume endale teed läbi Madagaskari. Me raiume endale teed läbi Uus-Guinea ja Kirde-Austraalia. Me raputame puid nii kaudses kui otseses mõttes ning asjad kukuvad maha. Me tapame ja nülime ja sööme paljusid neis paikades leiduvaid metsloomi. Me jääme paikseks, püstitame külasid, töölaagreid, linnu, toormetööstusi, uusi suurlinnu. Me toome sisse oma kodustatud loomad, asendades metsikud taimesööjad kariloomadega. Me kasvatame nende hulka, nagu oleme seda teinud endiga, juhtides tohutuid protsesse, mis hõlmavad tuhandeid veiseid, sigu, kanu, parte, lambaid ja kitsi, rääkimata sadadest bambusrottidest ja tsiibetkassidest. Nad kõik on hulgakesi suletud aedikutesse ja tarandikesse tingimustel, mis võimaldavad neil kodu- ja poolkoduloomadel saada nakkuslikke patogeene välistelt allikatelt (nagu seaaedikute kohal pesitsevatelt nahkhiirtelt), et jagada nakkusi üksteisele ja pakkuda patogeenidele rohkesti võimalusi areneda uuteks vormideks, millest mõned on suutelised nakatama nii inimest kui lehma või parti. Me kostitame paljusid kariloomi antibiootikumite ja teiste ravimite profülaktiliste annustega, mis ei ole mõeldud mitte ravimiseks, vaid nende kaalukasvuks ja et hoida neid piisava tervise juures kõigest kasumlikuks müügiks ning tapmiseks. Seda tehes soodustame me aga resistentsete bakterite evolutsiooni. Me ekspordime ja impordime kariloomi kaugete vahemaade taha ja suurtel kiirustel. Me ekspordime ja impordime teisi elusloomi, eriti primaate, meditsiiniuuringuteks. Me ekspordime ja impordime metsloomi kui eksootilisi lemmikuid. Me ekspordime ja impordime loomanahku, salakütitud metsloomaliha ja taimi, millest mõned kannavad salajasi mikroobidest reisijaid. Me reisime, liikudes linnade ja mandrite vahel isegi kiiremini kui meie transporditud kariloomad. Me viibime hotellides, kus võõrad aevastavad ja oksendavad. Me sööme restoranides, kus kokk võis enne meie kammkarbi valmistamist olla tapnud okassea. Me külastame ahvitempleid Aasias, elusloomaturge Indias, maalilisi külasid Lõuna-Ameerikas, tolmuseid arheoloogilisi väljakaevamiskohti New Mexicos, piimakarjalinnu Hollandis, nahkhiirekoopaid Ida-Aafrikas, hipodroome Austraalias – hingates sisse õhku, toites loomi, puudutades asju, surudes kätt sõbralike kohalikega – ja me hüppame oma lennukitele ja sõidame koju. Meid hammustavad sääsed ja puugid. Me muudame globaalset kliimat väljastades süsihappegaasi, mis võib omakorda muuta laiuskraadide ulatust, kus need sääsed ja puugid elavad. Me pakume oma inimkehade kõikjal viibimise ja rohkusega ettevõtlikele mikroobidele vastupandamatut võimalust.” (lk 585-586)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar