Raamatu sisuline ülesehitus kirjeldaks
kui helguse lagunemist, esimeste lugude pea päikseline meeleolu
läheb üle kiiksuga muinasjuttudeks, sealt edasi üpris jõhkraks
sotsiaalkriitiliseks satiiriks, viimaste lugudega saabub teatud
rahunemine või ka nö suurtest eesmärkidest loobumine (hea küll,
ega need 13 lugu ei lase just nii lihtsalt end lahterdada). On
poeetilisi hetki ning ka jõhkruseni rämedust. Autor ühtaegu loob
muinasjutulist maailma (raamatu esimeses pooles) ja samas teistes
tekstides laseb tumedamatel meeleoludel üle ääre vastu nägu
kobrutada. (Segaseks jääb “Pirgit Toomasel külas”, et mis see
siis nüüd täpselt on.) Ja eks siin ole mõningaid teemasid, mis
võivad mõnel lugejal üle visata (või vastupidi), no seentest või
lammastest või mõni väiksem irriteerivam detail... ja muidugi need
sotsiaalkriitilised rahmeldamised tänapäeva olukorra kallal... Seda
erandlikum tundub raamatu avalugu oma täielikus helguses (mille
otseseks vasteks võiks olla “Reede” oma sihitu vägivallaga enda
vastu).
Keeruline värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar