Depressioon on asi, mis tekitab minus
segadust. Miks see on nii, et kui psühholoog või depressioonikud
sellest räägivad, siis see tundubki personaalse maailmanabana, aga
kui räägid inimestega, kel on selle depressiooniga teistsugune või
olematu kokkupuude, tunned, et see on midagi... endastmõistetavalt
ületatavat, lihtsat, asi on sinu enda hoiakus – nemad on sellest
üle saanud või neid see ei puuduta; see, et sinul midagi on, näitab
nõtrust või nõrkust või laiskust. Ühelt poolt veidral kombel
ülendavana mõjuv arusaamine (see, mida sa koged, see ongi raske ja
keeruline), teiselt poolt halastamatu (sa oled nõrk ja sitt, et
lased millelgi sellisel end mõjutada, see on laiskus ja ettekääne;
sinu probleem pole võrreldav sellega, milliseid eluraskusi on läbi
elanud su vestluskaaslane – ja näe, tema on enamvähem korras).
Ühesõnaga, depressiooni kas justkui “idealiseeritakse” või
peetakse nõrkuse märgiks. Muidugi on eelöeldu must ja valge,
selge, et seal vahel on hallim ala ehk inimesed, kellel lähedaste
kaudu on depressiooni või ärevushäirega kokkupuude olnud.
Ühesõnaga, millal on depressioon sinu jaoks vabanduseks, et sa ise
oled lasknud asjadel perse minna, ja millal on see reaalne põhjus,
et sa ei toimi alati ratsionaalsel viisil? Kus on see piir, millal
algab-lõppeb laiskus või haigus? Millal on enesepiitsutamine õige,
millal kahjulik? Millal pead elamise pasa alla neelama, millal sa
pead hoopis mõistma, et asjad on sinus endas vähe nihu? Kui
erinevalt inimesed kogevad depressiooni (jajah, haigusel on erinevad
raskusastmed)? Okei, käesolevad mõttekillud kirjutasin tegelikult
enne selle raamatu lugemist (ja ega see raamat vastanud nendele
küsimustele – võibolla ma küsin ja mõtlen ebaselgelt).
Raamat on hea ja torgib valusalt. Mõned
märksõnad... kohe murravad ja puudutavad (see on vähe veider
tunne, et loed sõnades väljendatud emotsiooni ja see hakib sind
ennast). Näidend käsitleb pigem nooremate inimeste kogemusi,
raamatu lõppu lisatud näidendist välja jäänud lood annavad
mõningast maiku ka vanemate inimeste oludest. Aga jah, väga hea ja
tervitatav, et selline teatritükk koostati, ma pole küll kuulnud,
kuidas see lavastusena välja kukkus, tekstina on see küll päris
mõjus (aga jällegi, kellele arusaadav? Kas vaid depressiooni
kogejatele?). Sirbist leiab hea ülevaate lavastusest.
Lood pole vaid mustast masendusest ja
enesega kokkujooksmisest, arvatavalt intervjuude küsimuste
taganttõukel kooruvad välja variandid, et kuidas depressiooniga
igapäevaelus toime tulla, mida endaga peale hakata, kuidas vältida
allajäämist. Ja see on hea, see kerge didaktilisus. Muidugi,
kunstilisest küljest võttes võiks küsida, et kas iga lugu peaks
väikese happy endi või lootusega lõppema... aga tegemist polegi
otseselt kunstilise näidendiga, pigem mingilaadse teraapia- või
teavitusvormiga (huvitav, mida psühholoogid-psühhiaatrid sellest
tekstist arvavad? Kas on liiga lihtsad lahendused? Või üsna
autentne läbilõige depressiooni kogejatest?). Kuigi nagu
väidetakse, et intervjueeritavate sõnastust pole muudetud... on
seda raske lõpuni uskuda (no küll on alles head jutustajad,
eksole).
Eks omamoodi hirmutav on see, et pole
ühtegi edulugu, keegi ei ütle, et jah, depressioon lõppes, finito
selle värgiga. Kui nüüd õigesti mäletan, siis kõik jutustajad
on tarbinud ühel või teisel hetkel tablette, siin pole esindatud
ühtki “metsikut”, kes omal käel depressioonist jagu saanud (kui
see reaalselt üldse võimalik on). Ühesõnaga, tagasi postituse
algusesse ehk kui palju haigetele depressiooni kujutelmaks see,
millest psühholoogid-psühhiaatrid neile selgeks teevad, mida neile
pähe istutatakse (jällegi, miks peaks olema mingi alternatiivne
vaade depressiooni kui haiguse olemusele?). Eks siin ja seal on
mainitud depressiooni kui tänapäevast moehaigust, aga vabandust,
kui seda reaalselt kogeda, on see glamuurist väga kaugel.
“Siis ma käisin jälle terapeudi juures. Tema põhimõtteliselt kaardistas ära... millega ma nõustun ka, et põhi, kõige sügavam tunne, mis seda kõike kasvatab, on veendumus, et ma ei ole armastusväärne ja ma olen alati üksi.” (“Fiona lugu”, lk 19)
“Ma avastasin mingid siuksed trikid, et tegelikult piisab vahel sellest, et sa füüsiliselt naeratad, vaata... See kuidagi tõmbab... natuke nagu lahti, isegi siuksed lihtsad asjad väga aitavad.” (“Luukase lugu”, lk 37)
“Ta ongi nagu selline hall tekk, mis on su ümber, et sa nagu näed ümberringi ka ainult hallust ja et kõik päevad on ühesugused ja et lootust ei ole ja... Selline hall tekk, mis on su ümber lihtsalt. Ta ei peagi olema väga negatiivne või masendav, vaid lihtsalt selline halliks tegev. Ma arvan, et see on depressiooni olemus. Jah...” (“Patriku lugu”, lk 69)
“Lihtsalt et kui sa oled nii iseendaga pahuksis, nii emotsioonide kütkeis, siis kasu oli võib-olla ehk sellest, et võtta need emotsioonid maha, puht füüsiliselt. Sest medikamentidega mitte ei ravita, vaid nendega võetakse sümptomid maha. Lääne meditsiini printsiip on see, et kergendada inimese vaevasid, aga mitte ravida. Ravi on see, mis sa iseendaga teed, kuidas sa endaga toime tuled ja missugused on su otsused.” (“Carlose lugu”, lk 75)
“Sattusin jälle mingi sellise psühhiaatri juurde, kes mõnitas mind nii hullusti, et mul tekkis jälle elutahe, ma tahtsin talle näidata, et I can do better, et ma tulen sellega toime või nii. Ja siis... noh, tema oli üle 50-aastane mammi, kes üldse ei kuulanud, mida ma räägin, ütles kogu aeg mhmh, mhmh mhmh, isegi kui ma midagi ei öelnud, ta ütles mhmh. Tema oligi see, kes ütles: “Vaata ennast, sa oled ilus noor tütarlaps, sul on töökoht, sa käid ülikoolis ja sul ei ole mitte midagi viga.” Issand kui tore, et sa nii arvad, aga see ei tööta nii, sa ei saa üldse aru, mis on depressioon. Et vaata, nagu kõik, absoluutselt kõik, mida ma iga hetk tahan teha, on ennast ära tappa.” (“Roberta lugu”, lk 81)
lugemissoovitus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar