Mees soovib tappa oma abikaasat, käib
teine närvidele ja üleüldse, vahel abielu tekitab kummalisi
vajadusi. Aga ootamatult segatakse ta plaanidesse vahele, kui antakse
teada Uue Inimese külaskäigust tema juurde. Uued Inimesed (“New
People”) on mingid tulnukad, kes on võtnud Maa enda käsutusse
ning eksperimenteerivad nüüd looduse ja inimestega. Järelejäänud
inimesed elavad enklaavides, kus nad ei saa väljuda, nende vajaduste
eest hoolitsetakse. Uued Inimesed uurivad seda, kuidas tavainimesi
ökonoomsemaks muuta, ja nii seatakse sisse uued eluviisid. Rääkida
ja mõelda tohib sanskriti keeles. Kui rohkem kui kaks inimest on
koos, tuleb kasutada suhtlemiseks viipekeelt. Riietus on pärit 16.
sajandi kõrberahvastelt. Religioon on segu eri idamaade usunditest.
Jne jne jne.
Uue Inimesega suhtlemisel on omad
reeglid – küsimustele tuleb vastata, olendile ei saa olla lähemal
kui kolm meetrit, erinevate olukordade jaoks mitmesugused
kehaasendid, mida tuleb kasutada. Kasutatakse ajuseadeid, mis aitavad
mõista küsimusi ja formuleerida vastuseid (ühtlasi loevad need
inimeste mõtteid). Niisiis, Uus Inimene tuleb peategelase juurde,
inimene kogeb üsna ärritavat kohtlemist. Viimaks selgub, et Uued
Inimesed kavatsevad katsetada muinasameeriklaste inimohverdusi – et
kas see aitaks paremini kasvada maisiväljal, mis vangilaagrit
ümbritseb (milleks üldse see mais on, jääb peategelasele
arusaamatuks). Ja esimeseks inimohvriks oleks naine, kelle tapmisest
peategelane unistab. Võiks öelda, et selline lahendus talle ei
meeldi, kuid nagu selgub, on naine juba enklaavist minema viidud.
Selline lühike lugu. Peategelase ja
Uue Inimese kommunikatsioon on vahel selline, et mitu korda tuleb
lugeda ja ikka ei saa aru. Aga jah, vaat siis selline on
laborirottide elu, uuritakse ja puuritakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar