On kõrts, kus käib istumas end
surnuks joov mees, kes on võlur ja oskab endale serveeritavat veini
kangemaks timmida ning ta on kinkinud kõrtsmikule püsikunde
staatuse eest endatehtud masina, mis valmistab kulda. Selle joobnud
võluri nimi on Morlock, ta on aastasadu elanud ja erinevaid tegusid
teinud, muuhulgas on tema valmistatud neetud laulev oda (mis teeb
muusikat just enne tapmist), mille on leidnud üks piraadikapten, kes
nüüd selle võluodaga hävingut külvab ja on niimoodi tegutsedes
lähikonda jõudnud. Morlockilt palutakse abi selle kahjuri
hävitamiseks, kuid mees keeldub.
Seepeale saavad kohalikud õige
pahaseks ning otsustavad selle laulva võluodaga tapja eest pageda –
muuhulgas lahkub kõrtsmik oma varaga ja see tekitab Morlockile raske
probleemi, tal pole enam kõrtsi, kus juua (miks see kõikvõimsale
võlurile probleemiks osutub... no küllap on ta sotsiaalne olend).
Katkenud joomisele järgneb ränk pohmell, mille käigus näeb võlur
endelist und – ta peab enda sepistatud võluodale vastu astuma. Ta
peab peatama deemoni, mille ta on sellesse võluesemesse vangistanud
ja mis nüüd omakorda juhib seda zombistunud piraati. Morlock
valmistub võitluseks ja asub siis otsima... Edasi läheb nagu läheb.
On võluvärki, on kõrvaltegelaste
vägivaldseid surmasid, on hoolimatu ja bravuurikas peategelane, kel
kõige olulisemaks enda mõnud ja tahtmised. Eks see lubab autoril
kasutada musta huumorit ning olla muidu rohkem või vähem vaimukas.
Hea meelelahutus, ei enamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar