Viimaste nädalate üks paremaid lugemiselamusi, kohati tekkis tunne nagu oleks tegemist Gaimani parima romaaniga (huvitav, kas “Anansi Boys” ka eesti keelde tõlgitakse?), oleks jõudnud seda raamatut detsembris lugeda, oleks see kindlasti mahtunud möödunud aasta parimate raamatute hulka (no ei viitsi takkajärgi edetabelit ümber teha). Vaikselt tekib mõte, et äkki peaks ostma mõne jutukogu, mida siis ajapikku lugeda.
Paistab, et mulle ei istu Gaimani noorte kangelastega lood (nt kalmistu ja ookean, erilist indu pole leidnud “Coraline’i” kätte võtmiseks; meeldivaks erandiks on küll üks ülimalt vahva lühilugu “How To Talk To Girls At Parties”), meele järgi on tänapäeva ja fantasyt segavad teosed, mille kangelaseks rohkem või vähem kohmetu meeskangelane. “Eikusagi” on romaan, mille jälgi võib näha “Tähetolmus” ehk siis noormehed satuvad võlumaailma (küll täiesti erinevatel motiividel) ning viimaks võidavad kellegi südame. “Ameerika jumalad” ja “Anansi Boys” puhul on fantaasiailm tänapäeva tunginud, mitte et oleks kuskil nurgataguses valitsev alternatiivilm nagu siin ja “Tähetolmus” (nojah, tegelt on nendegi kahe romaani maailmad päris erinevad).
Romaani ehteks on kahtlemata markii de Carabas (romaanile on lisatud lugu markiist ja tema mantlist, mis nüüd tõlgituna sai palju selgemaks kui originaali lugedes - tegemist pole küll niivõrd kõva tekstiga kui see romaan). Muidugi pole selline kelmitüüp midagi erakordset, aga selline nihverdamine… mingil moel on see mõnusalt vaimustav. No ja see tapjaduo… selline sadism on ühtaegu pelutav ja päris õudne, disainvägivald Gaimani vormis.Vaimukaid kõrvaltegelasi on ilge ports, kõige selle tegelaskarusselli sees jäävad küll naistegelased vähe üheülbaliseks.
Eks Gaimani mõru meeldivus ole muuhulgas selles, et romaanide (ja mõnegi jutu, nt “Adventure Story”) peategelaseks on mees, kellega annab normaalsel inimesel samastuda. Ta pole superkangelane, pigem juhtub temaga kõiksugu piinlikke juhtumeid ning mõnedki uisapäisa otsused toovad järjekindlalt kahju (no vahel on ju vaja end tõestada kõiksugu alfainimeste ees). Aga eks Gaiman on lugejasõbralik ja ei lase kangelastel pöördumatult lõhki minna, lõpus on ikka happy end. Muidugi, ja jutustamine ise.
Sisu ei hakka ümber jutustama, sest sellest on niigi kõikjal juttu ja kui pole senini romaani lugenud, tasub seda võrdlemisi puhta lehena alustada, ongi mõnusam.
“Kuu oli kirgas, väike ja kõrgel külmas öös ning sügisesed tähtkujud sädelesid sünkjasmustas taevas nagu purustatud teemantide tolm. Ööbik laskus tiibu soputades müürile, uuris markii de Carabasi laipa ja siristas mahedalt. “Ei pruugi siin ühti nokka,” vastas Old Bailey pahuralt. “Ega teie, linnud, lõhna kah nigu roosipõõsad.” Lind vidistas talle meloodilise ööbikuroppuse ja lendas ära öösse.” (lk 279)
“Richard tegi oma mõttelisse päevikusse järgmise sissekande. Kallis päevik, mõtles ta. Täna elasin ma üle kõndimise plangul, surmasuudluse ja loengu peksmisest. Praegu olen ma teel läbi labürinti koos hullumeelse kaabakaga, kes tõusis surnust üles, ja ihukaitsjaga, kes osutus hoopis … mis tahes on ihukaitsja vastand. Ma olen nii põhjalikult pinna jalge alt kaotanud, et … Kuid metafooridest ei olnud siin enam abi. Ta oli jõudnud metafooride ja võrdluste maailmast kaugemale, asjade maailma, mis on, ja see muutis teda.” (lk 308)
ulmekirjanduse baas
never judge a book by it's movie
bukahoolik
hyperebaaktiivne
loterii
reaktor
sõber raamat
2 kommentaari:
Väga raske oli otsustada, kas "loetud" või "võiks lugeda", sest mul on eestikeelne parajasti pooleli.
Aga otsustasin, et inglise keeles olen lugenud, nii et jääb "loetud".
Väga raske on mitte oodata Su arvamust selle raamatu teemal.
Postita kommentaar