Luhaääre tekst on tänuväärne sellepoolest, et räägib legendaarse tõlkija Kalle Kasemaa noorusaegadest. Aga et tekst on avaldatud ajakirja ilukirjanduslikus osas, ei saa kõike kirjeldatut muidugi tõe pähe võtta - kuidas Kasemaa nõukogude ajal Palamusel pastoriametit pidas ja milline boheemlik salong ta ümber tekkis. Tekst on mõneti hübriidne, algab mälestustega sellest Palamuse salongist ja Kasemaa tegemistest, moondub seejärel üha enam loo jutustaja enda kokkupuudetele erinevate luterlastega, kes ei soovi kirikuhoonetes regulaarselt harrastada lasta jooga ja tantra rituaale ja harjutusi (eesmärgiks siis noorte religioniseerimine).
Nagu öeldud, natuke arusaamatuks jääb, miks see tekst just ilukirjanduse osas ilmus. Eks Luhaääre seiklusliku elu paatos ja klatš on selline nagu see on, teksti väärtuseks on eelkõige austusavaldus Kasemaale.
laiapea
laiapea
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar