Vürtsikas kelmilugu tüüpidest, kes elavad lindpriide linnas Theradane’s, mida peavad ülal võlurid - sa saad oma tegude eest mujal siin linnas kaitse, tingimusel, et maksad selle eest kõvasti ja kohapeal midagi kriminaalset ei tee. Kui teed, valmistatakse sinust vägagi hoiatav… tänavalamp. Elu võiks olla lill, kui vaid selle linna valitsejad ehk võlurid omavahel niipalju ei võitleks ja selle käigus oma lindpriidest kodanikele ebamugavusi ei valmistaks.
Selle loo kangelastel juhtub siis nii, et peale üht järjekordset joomaõhtut avastavad need end ühe võluri pantvangis olevat - võlur kas avalikusta nende seadusrikkumise (ehk võluri ähvardamise, mille tagajärjeks siis tänavalambiks muutmine) või nad teevad seda, mida võlur neilt soovib. Sooviks on üks Theradane’i peatänav ära varastada - seal paikneb ühe teise, konkureeriva võluri salajane jõukese, sellepärast siis tuleb tänav ära kaotada. Kriminaalide seltskond püüab mitmel moel tänavaga midagi teha, aga mitte miski ei sobi töö tellijale - keset linna olev tänav tuleb reaalselt ära kaotada, mitte niisama tilulilu teha nagu see seltskond senini korda saatnud. Või muidu… Ja eks jõukeset omav võlur on niisama häiritud tänavaga toimuvast jandist, ning annab omad soovitused. Või muidu…
Tekst on muidugi nii lahtiste otstega, et sellele võiks vabalt romaane järgi kirjutada (meenub, et eelmised Lynchi jutud pakkusid samasuguseid võimalusi - peakski järgi kontrollima, kas need kolm teksti võiks aset leida samas maailmas). Lugu algab keskpäraselt, aga kui tegevus lahti läheb, on juba päris põnev. Kuigi ma ei jaksa Lynchi Lamora romaane edasi lugeda, paistab siiski tegemist olevat päris tarbitava autoriga.
“There was a stir in the crowds around her, a new cacophony of shouting and muttering and horse hooves and creaking wheels. Traffic parted to the north, making way for a rumbling coach, half again as high and wide as anything on the street. It was black as death’s asshole, windowless, trimmed with engraved silver and inlaid nacre. It had no horses and no driver, each of its four wheels was a circular steel cage in which a slavering red-eyed ghoul ran on four limbs, creating a forward impetus.” (lk 305)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar