Lõhmuse tekstid on nagu ikka väikekodanlastele vabameelsete tsitaatide varalaekaks, nii on seegi kord mul kiusatus nii mõndagi tsiteerida (näiteks didaktilistel eesmärkidel?). Aga eks tuleb end tagasi hoida - seda enam, et teos on Vikerkaare lehel täismahus loetav.
Seekordne lugu on siis sellest, kuidas minajutustaja varastab geibaaris tukkuva külastaja kubeme külge kinnitatud vibraatori - sest minajutustajal on kombeks seksuaalakti käigus peenisesse hambad sisse lüüa, parem seda teha dildoga kui füüsilisele inimesele valu tekitada (igati loogiline ja heatahtlik suhtumine kaaskodanikesse). Tegevus toimub tänapäeva vabameelses Berliinis, kus suvalist tööd tehes (näiteks pagulaskeskuste tualette puhastades) on võimalik ära elada ning lubada endale lõbustusi ja harimist; nii kulgeb minajutustaja vabal ajal kõiksugu lesbi- ja geibaarides ning leiab sealt enda kirgedele rahuldust ja muidu inspiratsiooni.
Lõhmus arutleb päris palju inimese seksuaalsusest, kuidas see on muutunud tänapäeva tingimustes, millised valikud on võimalikud, mis võiks olla soovitatav. Autor on nö lõtv jutustaja, mistõttu oleks kiusatus võrdluseks tuua Sauter, kuid Lõhmus on veidi teistmoodi lõtv või ka nihilistlik. Ja eks ka omamütoloogia, näiteks tekstisisene viide ühele varasemale tekstile.
Üllataval kombel pole enam siin tekstis võõrkeelsete väljendite puhul kaldkirja kasutamist, mis teeb lugemise kohe ladusamaks. Samas on paberajakirja variandis teksti sees hüperlinkide viited… mis samas netilehel on ühel või teisel moel aktiveeritud.
“Ema beebiga vasakul pool. Temal on ilus punane kampsun, tundub pehme. Blondeeritud lühikesed väljakasvanud juuksed, pungilikult sorakil, püksid on ka pungiruudulised, jalas Dr. Martensi saapad. Näos on palju kortse, huuled on kriipsuks muutunud. Näeb nii krimpsus välja. Ma ise kavatsen raudselt kunagi huultesse botoksit süstida vms, lihtsalt, et miks mitte. Ma arvan, et ta on mingi 40 või 38, aga palju joonud ja pidutsenud ja narksi teinud, näeb 50 välja, aga keha on fit. Ma arvan, et teeb siiamaani midagi. Vähemalt tõmbab weedi. Mõlemad naised on kuidagi närvilised. Vahivad ringi, et kas ikka kõik vaatavad, kas ikka kõik näevad, et lapse saamine pole üldse mu elu muutnud, saan igal pool käia ja lapse kaasa võtta. Muutused on nii häirivad, lihtsam on neid ignoreerida. Tulebki ignoreerida, et laps on pain in the ass forever. Ma vist lapse asemel prooviks knopkat. Hiljuti baaris trehvasin tüübiga juttu ajama, kel samal ajal oli knopka perses. Ütles, et see hea, leevendab pingeid, ja jõi limonaadi.”(lk 18)
“Et olime nii palju lahus ja ei näinud, siis põhitöö tegi ära mu väike sinine vibraator, üks paljudest. Su munn on selle kõrval suht saamatu, sry, kõik munnid on. Ei, vabandust! Ma ei händli ära lihtsalt, kipun näksama ja mul esineb lõualuu krampi väga tihti. Ja ma ei tohi huvituda, sest see lõpeb katastroofiga. Mäletate seda lugu „Kättemaks lollile libule“ (Vikerkaar, 2016, nr 3), kus ma võtsin Tartus postimaja pargis ühelt tüübilt suhu, vb kestis see akt kolm sekundit, enne kui „kogemata“ hambad sisse lõin. Üritan inimesi säästa ja mitte kunagi enam suhu võtta. Närin kodus vibraatoreid ja dildosid see-eest.” (lk 20)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar