Lugu pintsaklipslasest, kes kardab merd. Mis on veidi tüütu, aga igati mõistetav surmahirm (nagu Regina teab, surmahirm on eluhirm). Probleem siis selles, et Regina on saanud tööandjalt preemiareisi – kõik kulud kaetud laevareis Stockholmi konvervetsile (no on alles… premeerimine) ja Regina ei soovi üleüldse öö läbi laevas loksuda. Nii proovib ta mõelda kõiksugustele võimalustele, kuidas sellest hirmsast kohustusest pääseda. Näiteks lähedase lahkumine, haigestumine või mõni korralik vale. Aga kõigepealt peab Regina käima ühes maakoolis esinemas… sinna sõit ei kujune just rutiinseks käiguks. Lool on finaal, mis läheb igati poeetiliseks.
Tekst jäi kaugeks, mulle on senini arusaamatu, mida autor õieti kujutada võis – unenägu, surmajärgset kogemust või midagi muud. Praeguse lugemiskogemuse põhjal jääb jutust vähe lödi mulje.
laiapea
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar