Palgasõduril õnnestub osta endale tehisintellektiga superründelaeva - armastus esimesest silmapilgust. Laev on küll modifitseeritud kõiksugu seadusi ja Genfi konventsiooni ja mida iganes järgima, aga kui küllalt häkkida, saab sellistes palgasõduri jaoks kitsendavatest asjaoludest lahti (ent kui liiga palju häkkida, siis… noh, tuleb oodata loo finaalini).“She had 36DD turrets and a 26-inch titanium alloy hull with carbonceramic plating. Double-barrel exhaust and a sleek underbelly. Her lines were magnificent. I had to stop myself from staring. I wanted to run my hand along her curves.” (lk 135)
Sellise superlaevaga on elu igati lill, palgasõdur omamoodi armub oma tehisintelligentsiga relva. Vahel nad küll vaidlevad nende eetiliste valikute üle, mida palgasõduri tööandjad ette seavad, aga kuidagi õnnestub tehisintelligetsi palgasõduri tahtmist täitma suunata. Ent ükskord vangistatakse palgasõdur ja ta pannakse valiku ette - sa kas teed midagi, mistõttu saab hukka hulk inimesi, või midagi halba juhtub nii su õe kui ka superlaevaga.
Palgasõduri tööandjate puhul võiks leida mõningast kriitikat tänaste valitsejate aadressil, kõik need diktaatorid ja autokraatlikud presidendid. Bear on loo jutustajana kasutand üsna macholikku tegelast, kel on samas rohkem tundeid tehisintelligentsi võludele kui ilmalikele rõõmudele. Mitte et see peategelast kuidagi sümpaatsemaks teeks, palgasõduri eetika on nagu on. Aga samas jällegi… sellised südamlikud tunded oma kaaslanna ja rahateenija vastu… eks autor on mõnuga vajutanud sellistele dilemmadele. Et siis tegelikult päris huviga loetav jutt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar