Ei saa öelda, et tegu oleks silmiavava meistriteosega; mitte et teos kehv oleks - lihtsalt mittemidagiütlev, rutiinne lugemine. Selle loo puhul on džinnid vabastatud oma vangistusest, ning oma koha leidmine pole neile olnud just kerge. Loo minajutustajaks on poolevereline džinn, kes avastab, et ta suudab viimaks soove täide viia - kahjuks satub ta eneseavanemise peale kergelt maniakist soovija, kes kasutab olendit ära oma eksabikaasaga arvete õiendamiseks. Naise soovid ei tee tärkavat džinni just õnnelikuks, ning viimaks peab ta ette võtma üsna drastilised meetmed, et sellest painajast vabaneda.
Tekst on löövalt kirjutatud, aga kuidagi hambutu mõjuga - justkui kirjand teemal, et milliseid võimalusi kasutada tänapäevase džinni kujutamiseks. Loole peaks lisama sügavust “spite house” teooria, aga suurt vahet poleks, kui see jäänuks lisamata. Või siis olin liialt kannatamatu, sellest niisugune turris ja klapid ees lähenemine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar