Lugu pole teab mis uuendusliku sisuga, aga samas läheb kenasti hinge ja
seetõttu hea. Tongtong on noor tüdruk, kelle vanemad toovad üksi jäänud vanaisa
nende juurde elama, kuna nii saavad tema eest hoolitseda. Vanaisa pole just
positiivsusest särav isiksus ning tekitab oma uues kodus õige pingelise
olukorra – tal on igav.
Lõpuks leiab tüdruku isa lahenduse – ta toob koju eksperimenteerimise
faasis oleva hooldusroboti Ah Fu, mis vanaisa eest hoolitseks. Aga nagu selgub,
tegu pole tehisintellektiga robotiga, firmas istub töötaja, kes juhib robotit
tegemaks kõike, mida vaja: nagu peagi selgub, siis vastavalt töötaja oskustele
ja kogemustele. Mis viib edasi järgmise arenguteni: miks mitte vanemad inimesed
ise ei võiks juhtida roboteid endi eest? Tulemuseks siis omamoodi revolutsioon:
vanurid saavad robotite kaudu üksteisega suhtlema hakata. Tongtongi vanaisa
saab koguni oma elukutse juurde tagasi pöörduda ehk hakkab kaasvanureid
meditsiinilistel teemadel konsulteerima (ja plaan on koguni nõelravi teha!).
Kuid … siis saab haigus ise vanaisa kätte ning mees jääb halvatuna
hooldushaiglasse. Robotileiutajad pakuvad aga järgmise võimaluse, kuidas
Tongtong saaks oma armsaks muutunud vanaisaga suhelda.
Ühesõnaga, selline düstoopiavaba tulevikunägemus maailmast nagu me seda
tunneme ja soovime jätkuvat. Xia Jia nägemus näib vaat et teostatav ja mis
kõige tähtsam – siin pole tehisintellektiga jändamist. Nüüd tuleb vaid oodata,
et arenenud riikides tekiks tõeline vanurite ülejääk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar