Tekst paistab olevat avaakordiks millelegi suuremale, mis siis toimuks
mõneti aurupunklikus fantasymaailmas (no kuivõrd siin on nii maagiat kui ka
robotiks muudetud inimene).
Lugu siis selline, et naine koos kahe palgalisega (miski tumedama sekti
liige ja see robotmees) maabuvad ühel paradiislikul saarel, et seal olevat
mahajäetud keisri lossi heast-paremast rüüstata. Mitte et tegu oleks millegi
ebaseaduslikuga – võimuloleva keisri käsul ongi naine selle ekspeditsiooni
korraldanud. Probleem aga selles, et viimase tuhande aasta jooksul on see saar
enamvähem puutumatu olnud, kuna seal arvatakse miski needus olevat; nii on ka
reisiseltskonna närvid üsna pingul. Aga enne ei juhtu suurt midagi kuni
leitakse see võsastunud loss / hauakamber ning nüüd tuleb rinda pista iga
entomoloogi õudusunenäo ja unistuste avastusega. Ja see tuhat aastat tagasi
võimu kaotanud keiser on … kenasti jutualdis (sest selles maailmas on niisugune
tehnoloogia, millega saab valitsejate siitilmast lahkumist pikalt edasi lükata
– tõsi küll, selle hinnaks on omamoodi võimu jagamine või õigemini selle
interpreteerimise võimalus). Noh, juhtub mitmeid koledusi ja to be continued.
Et siis pooleldi horror ja pooleldi fantasy. Maailma fantasy-osad (näiteks
see keisrite elushoidmine ja võimu jagamine) on kergelt … õudust äratavad, mis
mõneti näib mulle autoripoolse austusavaldusena sajanditagustele lõunamaade
fantasylugude kirjutajatele. Lugu pole teab mis vinge, eks need jälkused on
meeldivalt võikad või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar