Lugu tulevikumaailmast, mis
pärast 21. sajandi katastroofilisi sündmusi on veidi teistsugune. Inimesed on
õppinud loodust paremini käsitlema, nii on näiteks võimalik kasvatada puid
elumajadeks (või on ehk tegu eri põhjustel tekkinud mutatsioonidega?). Paistab,
et katastroofi järel on muutunud õhk “rammusamaks” (umbes nagu vihmametsas?).
Loo peategelaseks on Prahas elav
antiigikaupmees, kelle peamisteks müügiartikliteks on erinevad esemed 20. ja
21. sajandist (mis siis kipuvad selle õhu käes lagunema). Äri suurt ei edene
ning pettunud naine on ta seepeale maha jätnud. Aga nüüd pakutakse poodnikule
haruldast rõivaeset 20. sajandi algusest ja poodnik peab selle ostmiseks kogu
vara panti panema, aga mantlimüügist loodetav tulu peaks ta tagasi reele tooma.
Kuid läheb nii nagu läheb.
Sellest tekstist ei oskagi suurt
midagi arvata, lihtsalt ristike kirjas, et see on nüüd läbi loetud. Kõik see
tulevikumaailm on huvitav, aga lugu ise jääb lahjaks ja lõpplahendus ei mõju
mulle nii dramaatiliselt nagu autor seda vast soovinuks.
“Mala Xavernova was a street of tree houses, underground clubs, new gardens. Frantisek wandered with groups of idlers out for the evening. Most of the people here were Czech, not tourists. Luminescents grew among the branches of fruit trees laden with flagrant blossoms. Number 27 was an organic building that must have been planted thirty years ago, in the aftermath. Between the building’s massive buttress roots, beneath a neon sign announcing Ne Omluva, stood an open door.” (lk 400)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar