Ei saanud küll suurt pihta, mis
põhjusel see maailm pidi peagi lõppema, aga viis, kuidas siis käituti, kui oli
aru saada, et asi on väga jama, oli samas muidugi armas. Nimelt sattusid
ajaaugu kaudu ameeriklaste füüsikainstituudi katse keskele sellised
eelajaloolised elajad nagu tritseratopsid. Need pääsevad instituudist ühel
hetkel välja ja hakkavad ringi töllerdama nagu võrdlemisi rumalad ja
üleelusuurused piisonid. Nende ilmumine on muidugi ilmatu sensatsioon ja vahva
vaatepilt.
Loo peategelane on tavaline
töömees, kes saab vallapääsenud tritseratopse jälitavalt füüsikult teada sellise
uudise, et ajajama tõttu on teadatuntud maailm kadumas. Töömees otsustab
vapustavat uudist mitte avalikustada – sest teadagi, milline segadus ja
vägivald siis vallanduks. Seeasemel ütleb ta töölepingud üles, võtab majale
järjekordse hüpoteegi ja otsusta saadud raha eest minna naisukesega
järelejäänud aja maailmas ringi reisida ja senikaua elu nautida. Aga läheb
veidi teisiti ning hoopis väikesed rõõmud on need, mis üksteise südant
rõõmustavad.
Lugu võikski ehk nimetada
eelkõige südamlikuks; pole siin mingeid kangelasi ega stiilseid poose. Inimesed
lihtsalt on oma suurte murede ja väikeste rõõmudega; ja armastus võidab kõik,
eksole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar